Hukk ja mitte füüsiline.

’’Jaroslav Mihhailovitš’’ käratab madal hääl eemalt. Niisiis, nüüd on minu kord.

Vaatan uduselt tolmust põrandat oma veriste jalgade all. Teravad kiviplaadid lamamas üksteise kõrval. Mitu korda olin ma siia peksust oimetuna maha langenud, mitu korda siin oma sinikas põlvedel valust oiates palvetand. Tummad paekiviseinad mu ümber. Olin lugematuid kordi neid oma marraskil rusikatega tagunud. Neile sülitand, neid vihanud. Olin neile isegi oma viimse sõnumi kraapind, just siis, kui ma tundsin, et isegi pime raev ei suuda mu lootusetust enam varjutada. Umbes siis saabuski hullumeelsus.

Ent ka hullumeelsus ei suutnud mind päästa hirmust. Ta ainult süvendas seda. Ma kartsin nii igat järgnevat kui ka igat mööduvat minutit. Ja nii möödus aeg. Kuni lõpuks ei suutnud ma enam mööduvat eristada eesolevast. Kõik sulas mu jaoks mingi nimetuks halliks tombuks.

Algusaegadel jõudsin ma mõelda ainult pääsemisest. See paaniline mõte ei jätnud mind üheski olukorras. Mul süttis pidevalt uusi plaane, kuidas põgeneda, ent pärast kaalutlemist veendusin ma nende kõigi mõttetuses. Seda enam lahtus mu vabadusiha, mis püüdis hirmu eemale peletada. Lõpuks, kui olin neist tühistest ideedest loobunud, unistasin vaid valgusest. Üksikustki päiksekiirest, kas või

helgistki kaugel. Nüüd, ma kardan, on mul raske valgust äragi tunda. Pärast kõiki neid aastaid.

Kuulen raskeid samme endale lähenemas. Saapaklõbin kõlab jõuliselt ja jõhkralt. Nüüd ta seisabki mu ees, pikk kogukas valvur. Ta silmitseb mind korraks oma kitsate jõhkardi silmadega. Seejärel lööb mind midagi ütlemata rusikaga näkku. Psshh, sülitan suust verd, valvuri hoop oli küllaltki tugev. Ta jõllitab mind vihaselt edasi, oodates mult mingitki vastust. Palumine on mulle vastik, ei enam mitte. Valu aga võõras. Ma vaikin.

Valvuri näos joonistub aeglaselt kasvav viha. Ta suu kisub raevust kõveraks ning nägu värvub punaseks. Ta ootab palumist, anumist, ta tahab mind alandada. Ei, seda rõõmu ma enam kellelegi pakkuda ei kavatse.

Tugev saapahoop lajatab mulle neerudesse, üks, kaks korda. Proovin tõusta, uus saapahoop tabab mind makku, kukun näoli maha. Esimsesed valusädemed läbivad mind hoiatamata, oigan ning vaatan liikumatult kaugusesse.

’’ Blääd, kui ma sind kutsun, siis sa tuled kohe, blääd’’ Ja oma sõnade kinnituseks lööb ta mind oma porise saapaga näkku.

’’ Ja nüüd lähme, kamrada’’ lisab ta pilkavalt ja naerab valjult.

Võtan oma verise hõlsti maast ja asetan endale õlgade ümber. Kes teab, mis aastaeg üldse on? Ja  valgus, kõige rohkem ootan ja kardan ma siiski valgust.

Me oleme juba koridoris, esimene terendus  e l u s t.  Olen sellest hetkest tuhandeid kordi mõelnud, ent eal ei ole ma praegusele olukorrale lähedalegi jõudnud. Ma arvasin alati, et kui kõik siiani jõuab, pulbitseb mu süda hirmust, ootusest, ärevusest. Ei,  tunnen end kohutavalt tühjana.

Suur koltunud tammepuust uks avaneb ägisedes. Eredus tungib jõuliselt mu silmisse. Katan kiunudes oma pimedad silmad, valus on. Ent ma ei suuda end leitu eest peita. Avan uuesti end pealetükkivale päikesele, ta kiired läbivad mind teravalt, tekitades peas tumma kumisevat valu. Enam ma ei hooli. Loodus avaneb kõikjal mu ümber. Tunnen end kui vastsündinu. Ning kibestun sama kiiresti, leides kõik avastatu olevat võõra. See kõik on kuskilt kaugelt, eemalt, mujalt.

Igatahes mitte siin.

’’Jarošlav Mihhailovitš?’’ küsib autoriteetne hääl mu taga. Pööran ümber, näen sirge seljaga eakat kindralit.

’’Jah..’’ vastan loiult.

Kindral tõmbab aeglaselt kopsu õhku täis ja rinna kummi, ilmselt tahab ta midagi valveloleku kohta karjuda, ent loobub siis ja vaatab mõtlikult maha. Surmamõistetuid ei materdata, mõtleb ta.

’’Seisa siin ja oota oma korda’’ lausub ta viimaks vaikselt, ohkab ning sammub teatava aeglusega minema. Ta käitumisest õhkub  kaastunnet.

Hea inimene, leian ma kindrali olevat, leidmata sellest ideest mingitki lohutust. Killuke headust jätab mind tühjaks nagu piiritu jõhkruski.

Paarikümne meetri kaugusel seisavad müüri ääres kolm kõhna poolakat. Püssitorud tõusevad aeglaselt värisevate kehade kohale. Nende aukuvajunud silmad peegeldavad ääretut paanikat. Ürghirmu. Kui lõksu aetud kariloomad tohutu lõvikarja keskel. Esmalt tekitab see pilt mus vastikust, kuid murdosa sekundi jooksul olen sellega juba harjunud. Nüüd vaatan ükskõikselt, kuidas nad närviliselt huult närivad, põlvest värisedes, kuidas neil väärikuse hävitamiseks algul kuul reide lastakse, kuidas nad loomalikult surmaga heitlevad, kuidas sõdurid naerades nende piinu jälgivad. Lendu lähevad uued kuulid ning hukatute nägudel kangastub surm. Nende krampis, heitlikud näod mõjuvad võikalt. Ent siiski ei suuda ma endas tekitada ei jälkust ega surmahirmu. Ma ei tunne neile kaasa, ma ei heida nende tapjatele jõhkrust ette.Ma seisin siin, olles selle metsiku roima tunnistajaks, ja  ei teinud muud, kui jälgisin seda kui ükskõikne pealvaataja, ei karjatanud, ei võpatanud, ei tahtnud vastikusest minema joosta. Ma lihtsalt seisin ja vaatasin.

Korraga tundub kõik veel tühjem kui varem. Veel solgitum, veel mõttetum. Olen seest õõnes kui üraskite poolt järatud puu. Mul ei ole enam sisu. Halastamatu äratundmine laotub äkitselt mus lahti.

Ning järsku tunnen ümbrust olevat veel pimedana, kui vangikambris.

’’ On sul veel viimaseid soove?’’ küsib mu kõrvale ilmunud kindral mõistvalt. Vaatan talle otsa, näen ta halle vesiseid silmi, kustunud kõikidest  mõrvadest, mida nad on näinud. Ma olen kindel, et kindral vaatas seda hukkamist sama külmalt kui mina. Ehk ta on ainuke inimene, kes mind veel mõista suudaks. Ent ometi läitus ta silmis mingigi kaastunne. Mis naeruväärne idee, tas on inimest, kuidas meid saakski võrrelda.

Vastikus hakkab vaikselt mu sisse kogunema, vastikus elust, õõvastus valguse ees, mis muutus pimedaks kui valgusetus. Järk-järgult suurenedes hakkan tajuma endas tukslevat tülgastust, vaenu kõige ees mis mulle on võõraks jäänud. Ja lõpuks – viha elu ees, mis on tühjem kui surm.

Vaatan pikalt maha, tõstan pilgu. Kindral jälgib mind tähelepanelikult. Me mõlemad vaikime viivu, ning aeg jääks justkui seisma. Kindral sobrab närviliselt taskutes, tundes vististi kahetsust, südametunnistust. Seisan liikumatult. Ta astub mu ette, ja vaatab liikumatult mu otsa. Kindrali vanad silmad justkui kaarduks nurkusest veidi viltu.

Jälk,jälk,jälk on näha seda inimlikkust ta pilgus. Ma haaran kiirelt kindrali vöölt revolvri ning asetan selle oma pea kohale.

’’Mida sa..?’’ jõuab ta karjuda..

Põmm.