inimolevuse kolmas seadus : nukrus pöördub enda sisse.


Juulikuu viimasel teisipäeval nägin ma esimest korda inimest. See oli väike tüdruk, punane pael juustes. Ta keksis läbi veeloikude, pritsides end läbimärjaks, ja aina kordas üht viisi :

Vihma sajab 
risti-rästi
ajast-aega 
igavesti.

Ta võlus mind oma kerguse ja hajameelsusega. Näis nagu  ei tunnistakski ta muud maailma. Vaatasin, kui liimitult ainiti enda ja tundsingi ennastki tüdruku olemusse sulavat. Me sulasime loodusesse ja voolasime nii nagu ainult unes on võimalik.

Mind tabasid vikerkaare kiired, mis vabaduse okstena must läbi looklesid.Vaid valgus, mis mind hetkeks enda sfääri mattis oleks maalinud piisava pildi, kirjeldamaks seda sõnatut kaunidust. Vihm lendles must läbi, kaotades nii õhu kui maa, neelates aja.

Me pilgud kohtusid. Tüdruk vaatas mulle vabandavalt naeratades otsa ning jätkas oma tantsu. Ta kadus aina kepseldes süveneva vihma niiskusvalli taha. Mu hing ei maldand seda hõldisushetke kaotada, niisiis jooksin  talle meeletuna järgi, tundes iga sammuga maa rõhuvat raskust enda all. Tajudes  raskust jalgel, hingates leegitsust oma tulitavast rinnast. Ma olin võlutud, seotud, kinnitatud mitte niivõrd tüdruku, kui selle nimetu vabaduse üle, mis must mängleva kergusega oli põgenenud.