peahetked, mil kaodataks taju
kinni on jäätunud aeg
ja fiktsioonide viljakas aed
vaid huljus seal ülal -
on vaikne
nii rahugi südames kord
maahõlm nii omane
nii paikne
et sopistub tagasi sond
veel tulevad tagasi õhtud
ju olnud hõilad nad,
vaid hajund
oh, kõnnitud radade jäljed
ehk meeles veel,
ent sume kadunud.
No comments:
Post a Comment