Ma avan silmad ja mind ei ole.

Uri Umb

Oli aegade tühjemaid päevu. Vljatšev istus üksinda bussipeatuses ja kõigutas igavusest jalgu. Aeg kadus suundvõrdselt hetkede taha, kuhjudes lõpuks ümber õhkkonna. Rõhuv seisev igavussumb võttis kõikjal maad. 

Ja muutuseid ei olnud.

Vljatšev sulges silmad ning mõtiskles hulgatute eilsete üle. Kui palju neid oli. Kuhu nad kõik olid küll kadund ? Ükski minevikunööp ei suutnud enam teistest eristuda, sulandudes nimetusse unustusse. Kõik oli üks ja seega jäi mehele vaid praegune. Mineviku näotu kadu äratas Vlatševis hirmu. Kuidas saabki  nii süübida tulevikku ? 

Kuidas elada maailmas milles kõik kaduv sütitab hirmu ? Hing värises ning silmavaade muutus tühjaks. 

Vlajtšev avas silmad ning otsustas sulanduda sellesse ainsasse hetke, mida hetkel oli võimalik oma peos hoida. Justkui lindu, kes  enam lendu ei tohi tõusta.

Ta asus teraselt inimesi jälgima, et omale ometi tegevust leida. Vlajtševi tähelepanu haaras ees vaaruv neljakümnendates mees. Ilmselt purjus. Ta kandis helepruuni määrdund hõlsti, lõhkiseid tunkesid ning üleni poriseid saapaid. Mehe nägu oli kaetud sügava põletushaavaga ning silmad pooleldi suletud. Vlajtšev asus tuigerdajat jultunult jõllitama, see tabas ta pilgu ning möirgas :

''Mida sa vahid, raisk!''

Vlatšjev vaikis karjujalt pilku pööramata.

''Kuuled vä? Kas sa kuuled mind voaa?''

Vaikus.

Taaruja koperdas raskustega Vlatševi suunas. Järsku mees aga komistas ning kukkus külili kõnniteele. Ta tõstis aeglaselt oma pea, millest verd lahmas, üles ning heitis vihase pilgu Vlatšjevi poole, kes vahtis teda ainiti ühtegi liigutust tegemata. 

Igat joobunu ülestõusmiskatset saatis järjekordne kukkumine ning tasane oie. Vaadanud meest juba mõned minutid, ei suutnud Vlatšjev enam liikumatult paigal püsida. Soov kannatajat aidata võttis temas viimaks võimust.

''Kas sa  vajad abi?'' hõikas Vlatšjev moe pärast, teades, et ta nii kui nii läheb kohe võõrale appi.

-''Käi kuradile! Jah, käi kuradile! Sina ka Natalja Galavneja, ma kolin välja, ja jätan Su kõigi oma hilpude ja krantsidega, kes siin edasi-tagasi luusivad, maha. Selle haisva uberiku võid Sa endale jätta.. koos kogu.. kogu kõntsaga, mis siin vedeleb.. kuradi rämps..''

Ta tegi pausi ja vaatas hirmunult enda ümber, justkui varitseks teda kõikjal mingi pöördumatu oht. Mehe silmad täitusid raevuka paanikaga ning ta asus kätega vehkima nagu tahaks ta kujuteldavaid inimesi enda ümbert eemale peletada.

''Prhhh... ja teie, mida te vahite.. kaduge siit, kus kurat! Kaduge, kas kuulete! Ma võtan teid kõiki ette ja rebin teil silmad peast...pshh'' ta sülitas verd ''kõigil rebin silmad peast, kui te ei kao.. tõprad''