Esimees M. oma lokkis pea ja helkivate silmadega, kandes käes kuldäärisega atlasskindaid, Vabrikant tööst pisut küürus selja ja alandliku, lihtsa pilguga.
''Küll oled sina alles pelglik neiu'' kostis esimees ja patsutas vabrikanti õrnalt seljale.
''Ehe.. Vabandust, härra Esimees'' oli kõik, mis vabrikant suutis kosta, ise aralt maha vaadates.
''...ma ei ole harjunud nii, noh.. teate'
''Hehe.. '' kostis esimees võidukalt ja võttis ta käe alt kinni.
Vabrikant võpatas ja vaatas maha.
''Ilus öö, kas pole. Me võiks minna mere äärde.. või parki. Kas tead, madamsoille, sul on ilusad silmad..''
Vabrikant ei tõstnud oma pilku.
''Või tead.. ma elan üksi, ehk tahad läbi astuda, mis me siin ikka kohapeal tammume.'' jätkas esimees mesikeeli.
Tummalt vastuseta jäi esimehe kõne.
''Nii teemegi, lähme minu juurde, ma pakun sulle veidi brändit, räägime juttu... vaatame filmi, mis iganes. Ma olen täiesti üksi.. kas tead, aeg on ka hiline, sa oled kindlasti väsinud.. ei, mis sa nüüd, pole probleemi, sa võid minu juures olla kaua tahad.. muidugi-muidugi.. Tule nüüd veidi rutem, ja olemegi minu pool.. lähme-lähme'' muutus esimees lausa pealetükkivaks.
Vabrikandineiu vaatas kõhklevat kuud ja maigutas huultega, ta polnud ikka veel sõna suust saanud. See kahtlev argus kannustas ja erutas esimeest, ta toon muutus aina ahistavamaks.
''Noh, mis sa siin nüüd nukrutsed, tule juba.. lähme, saad minujuures sooja... küll ma juba hoolitsen selle eest, kõik saab ilusti.. ja-jaa'' kõneles esimees elevalt ja tõmbas vabrikanti endaga kaasa.
''Ma istun ja öö on,'' vastas vabrikant kuivalt.
''Ah, mis sa sonid'' lustatses esimees ''külm võtab sul nii veel ajudki ära.. minu juures saad sooja, mehe ausõna.. nii jaa.. ausõna.''
Nüüd muutus esimehe sõbralik kaasahaaramine ju vägivaldseks veoks. Tundus nagu oleks ta kordnik, kes eeselliku kriminaali kaasas talutab.
Lõpuks andis vabrikant järele ja nad sammusid jällegi vaikuses, taustal burdooniks esimehe lõbusad mõttetused.
''Jaa, nüüd ma sind siis siin vaatan.. oled sina ikka kaunis neiu.. milline figuur.. milline salapärane pilk.. ah.. jaa.. oleks me juba kohal.. ''
Ja nii edasi..
Prrr.prrr.prrr üürgab rong hoiatamata pimedusest kõndijate poole ning matab esimehe oma rataste alla.. ta tummaks jäänud kogu sulab verevooluga ühes raudteedesse, kattes rööpad oma lõtvund mõttetusega, ka pinges tühjusest on see vaatepilt hullem.
Lömastaja rong kaob taas pimedusse, nagu poleks teda kunagi olemas olnudki..
Vabrikant pistab käed sügavale tasku, mitte ühtki liigahtust ei pääse temast. Sügisese Neeva kohalt tõusev uduloor matab endasse kogu linna.
No comments:
Post a Comment