Edelarong.

Kajakate jõuline plagin jättis kadudes taeva valgust täis. Hommik oli saabunud õhkõrnalt lenneldes, joobudes isegi oma värksuse kastest. Ražnik jõllitas kaua seda nägematu klaassust. Puhast hüaliinsust, mis kallas mehe südame oma pudeneva pulbriga üle, et siis see küllastunud kujul mehele tagastada.

Oli toonitatud klaas sel volvol, mis kummalise Ražniku ees peatus.
Kas sa tuled? küsis autost väljunud mees ja kergitas tähendusrikkalt oma laia kaabut.
- Tegelikult pidin ma kell viis olema.. tahtis Ražnik justkui kellelegi teisele, ehk tühjusele(?), öelda.
- Heh.. aega ju on, ütles automees ja tõmbas Ražniku endaga kaasa.

Nad sõitsid viisteist kilomeetrit läbi edela. Tee peal võis kõike näha - alates kulunud värvist alastiseks kooritud majadest kuni surnud sammasteni idakaare tänaval. Õhu murdlainetus oli jälle tagasi ja neelas  jalgpalliga poisid agulitest, kelle pall oli nii katki, et see kõlbaks vaevu kilekotikski, ta sõi kaks lipsuga poliitikut Flauberti tänavalt, õgis leivapätsidega maiustanud noorukid, kes ei julgenud kooli minna, sest õpetaja skisofreenia keeldus nendega tahvlit jagamas, lainetus käis ringi nagu vaakum.. imedes aega, ruumi, veelgi hullem - mõistmist. Ja just VIIMASE SÜÜL.... ei jäänud pärast lainetust ühtki ollust alles.. seda oli vaja mõista.

Vihma sadas kaksteist kraadi kaldu ja tseesium kellas voolates näitas kell viis pluss kaks tundi.Ražnik varjas mõtteis loodud pragisevat ärevust, mida temas tegelikult ei olnudki. Ta ümises üht Pahlalovi teost, pöörates pead kord ühele, kord teisele poole. Autojuht vaatas küsivalt Ražnikule otsa.

Mul jäin hiljaks vist.. jälle. ütles Ražnik katkendlikult,
(Nahkhiir lendas kõrgel sõitva auto kohal)
- Pole hullu, seltsimees, ütles mitteautojuhtagaRažnikukutsuja reipalt.
Pole hullu, me oleme varsti kohal.
Kohal.

Aga kiirteede teed ei viinud Ražnikut kuskile kiiresti. Ja nähtud neelamise alpus muutis Ražnikut vaid näljasemaks kõige olemuse suhtes. Ükski värskus ei olnud enam piisavalt puhas selle mehe jaoks, tühjuses ei ole puhtusele kohta.

Aga kiirteede teed ei viinud Ražnikut kuskile kiiresti. Nad sõitsid veel mõned tunnid, mis olid lõputa tunnid, ei lõppenud iialgi ära. Ning kuhu kaduvad hetked said, oli raske Ražnikule mõista. Igavesed tunnid, mis olid lõputa tunnid, ei lõppenud iialgi ära.

Ja kuigi kell viis ei saanud Ražnik olla..  ei saa siiski öelda, et kell viis tal ... olemata jäi.