''Meister Margist'' - esimese peatüki esimene osa.

Vanaema ütles alati, et olen geenius.

Need olid veidrad ajad. Ma tavatsesin kaua seista elutoa suure akna ees ja jälgida langevat lund, mis vahel segunes vihmaga ning vahel jäätus juba mahalangemise ajal. Nii, kui ma seal liikumatult seisin, suutis vanaema alati mu taha ilmuda ning hoolitsevalt oma pilguga mind jälgida. Ta silmist õhkus seletamatut teadmist mu olemusest, mis korrutas lõpmatuseni : sa oled geenius.

Vanaema ütles alati, et ma olen geenius.

Ma ei saanud küll kunagi aru, mida see õieti tähendab, ent kui ma tema  samblarohelisi silmi nägin, mille kirgast värvi polnud isegi vanadus suutnud murda, kui ta pehme kämmal mu külma tundetud põske elustas, kui ta naeratas mulle soojalt ja ütles, et geenius on üks väga eriline inimene, siis uskusin ma tema igat viimast kui sõna. Vanaema oli ainus inimene, kes mu neil aegadel niimoodi akna eest ära suutis meelitada. Ma vaatasin teda ja kõik muu kadus, nähtamatu kodusus ja elutarkus, mis tast kiirgus, neelas kogu ülejäänu endasse.

Ning siis kõndis ta mitte midagi rohkemat öeldes must eemale, jättes maha vaid oma tingimuseta turvalisuse, mis peagi hajus, teades, et teda on vaja uuesti ja uuesti luua.

Siis vaatasin  jälle langevat lund ja seisin möödudes iseendast, sulades liikumatult looduse ahatavasse tervikusse. Kõik avanes. Helesinised jääpurikad vees endas ujumas, hajutades kiirja valguse tömbiks kömbuks, tuule haprad tiivad joonistumas tuisuna õhku. Kogu suurus väiksuses, kogu väiksus suuruses. Elu lihtsuse keerukus ja rõõm, mis segunes kurbusega. Nii ma seal seisin, tummalt vaadates seda ilu, mis ilma nukruseta ei saaks eksisteerida, ja tundsin ehedalt sisemist värelust. Mu hingamise voog värises kui pillikeel ja hingeõhk väljus lainetena seisvasse õhku, mida ma  tahtmatult ometi nägin. Vaikne,  piuksuv nuuksatus väljus üks.. kaks korda, tehes teed kuumadele pisaratele, mis voolasid aeglaselt mööda tuimi põski maha, jättes näole erepunased jäljed, mis aja möödudes aina tumenesid.

  Seistes akna ees ümbritsetuna oma haprast maailmast, mille eneselekuulumises ei suutnud ma mingil moel veenduda, tundsin, kuidas jalalihased lõtvuvad nõrgestatuna püstioleku pingest, ning une haljas udu tungis silme ette, olles käest-kätt pidi seotud süvenemise keeruka sunniga, mida ma vabatahtlikult olin enda sisse lasknud. Järjest hägusemaks läks mu sisemus ning tukslev veri asendus hajumise lahju supiga, lõppedes harda keha tasase langemisega diivanisse.