Koyaanisqatsi

Koyaanisqatsi.

Taeva kohal olevad rünklid pilved vaatasid vaenulikult maha. Rahu astus vasak jalg ees kodust välja ja koduks olev maja astus temast välja. Ma loodan, et see ei ärata teis hirmu! lausus Rahu pealvaatajaid silmitsedes. Ma tõesti loodan, selliste koerustükkide tegemine on alati tabu olnud, aga mitte praegu, sest ajad muutuvad. Teile võib selline vigur isegi lõbu pakkuda, olen selles üsna kindel. Noh, kes ikka minu trikke tähelepanuta suudab jätta.

Koyaanisqatsi.

Shh!purskas happeline mahl sidrunist Truudenile silma. Mees hõõrus ärritatud oma nägu ja tundis limas kipitust. V—vastik. Üks ühtlane joon oli temas alati esile tõusnud – ahnus, väljendudes kõiges mis ta tegi. Söömises, joomises, Truuden isegi magas ahnelt. Kunagi, kui Truudeni hea sõber, Mihhail, lõbususe hoos valetas, et patju saab süüa, kugistas Truuden ahnuse hoos neli sulgedega täidetud patja alla, et siis maohaavandites haiglavoodis pulgakommi nuruda. Ja ikka ei olnud mehele küllal. Ta tahtis haiglavoodisse sisse sulada, sest voodi oli iseseisev ja ei olnud osa ahnest Truudenist. Isegi sidrunimahl vihkas seda himurat krabardit.

Koyaanisqatsi

Me tegime päästeoperatsiooni! ütles Šarnetski. Ma olen banaan. Painduv igasugustele oludele.Adaptiivne mees, ma kohanen, Sõbrad. Šarnetski tahtis ennast varustada seljakotitäie puuokstega, et igakord, kui metsas külm hakkab saaks lõket teha. Küll oli Šarnetski alles vintske sell. Tugev nagu tamm, mõnus nagu pajuoks painutada kui tuul on hea jahe ja vihm teeb ka põsele pai. Šarnetski sai üks päev metsas surma, kui puuokstest tulev vaigulõhn meelitas hunte seda vaest banaani purema.

Koyaanisqatsi

Šarnetski oli viisakast perest. Ta ema kooris kartuleid ja isa müüs telefone pintsakuga millel rippus alati üks taskurätt taskust välja. Ebailusasti. See tähendab koledalt.Aga telefone ta müüs küll, tänu oma veidrale jutule, mis õmbles inimestes valmisoleku kõike teha, aga ainult mitte seda vaest Taskurätimeest edasi kuulata. Nii, et põhimõtteliselt võib öelda, et isal läks siiski päris hästi. Šarnetski memmekesel aga nii hästi ei läinud. Tema leidis oma otsa ronganäolisel esmaspäeval, sest siis oli päiksevarjutus, kui Memmeke hakkas kartulite asemel spagette sööma. Sellisest teguviisist ei arene välja ei adaptiivne hundiroog ega ka banaan.

Koyaanisqatsi

Proffessor Ulyssless pidas ülikoolis loengut. Saal oli puupüsti rahvast täis, tehes targa mehe uhkeks. Ta silus käega lõbusalt läbi habeme ja rääkis väga arukalt.

Filosoofia tugineb tavalistele alustaladele, mida meie peame õigeks, sest õigeks peetu on maailmasse sisse kirjutatud.

Ta isa oli proffessori enda meelest eilsepäeva mees, kes ei mõistnud tänapäeva maailmast midagi. Kõik oli tolle mehe arvates tolle mehe jaoks must ja valge. Surm ja elu. Valgus ja pime. Vana oli oma viimased kuud veetnud pimedana. Milline iroonia. Mees, kes oli ennast pidanud kõike nägevaks suri mitte midagi näinuna. Vähemalt mõnda aega oli see nii. Proffessor ei olnud oma isa surivoodil külastanud. Artiklid, matriklid ja nii edasi – tuhanded mured olid teda vaevanud ning talt aega röövinud. Ei ema, ma ei saa teda vaatama tulla. Praegu on kiired ajad, ma olen tulemas varsti. Oota üks hetk. Mu elu on täiuslik. Olen juba kõike näinud. Nüüd on seda vaid üles kirjutada ja teistele hõigata, siis on minust asja. Siis saan ma tunnustatud nagu jänesepeet, mida eelmine aasta osta oli mul õnneks osta. See on alati inimestele ja mulle rõõmu ja ahastust toonud. See juhtub vaid iga kümne aasta tagant ja kõik kohad on õndsat armastust täis.

Ta ema oli olnud ka õpetaja. Läbikukkuja, nagu Ulysslessile meeldis mõelda oma vaiksetes mõtetes. Ta ema oli õpetanud algklasside lapsi. Ulyssless õpetas ülikoollasi ja oli enese üle uhke. Ta ema oli uhke oma lihapirukate üle uhke, mis igale neist mõtlejale hiiglamasuure tühjakõhutunde tõid. Pärast nende söömist needsit nad päeva, mil olid suu avanud, et end täis puukida, sest kõhuvalupiin oli mustus valguses. Surm. Vahel ka mõnus diivanil veedetud päev, mil kevadine valgus valgkardinate vahelt sisse piilus ja tolmuga täidetud õhku läitis. Ulysslessi ema ei pühkinud põrandaid tolmuimejaga vaid harjaga. See on alati mugavam olnud tema jaoks.

Noore neitsikuna veetis ta oma päevi maheda õhuga kaetud põllul, kus oli mõnus lindusid kuulata ja salamõtteid mõlgutada. Iga päev. Ta mõtles muretust noorusest iga päev, heitis siis pilgu oma poja lapsepõlvepiltidele ja mõtles, mis on juhtunud.

Kaldun teemast kõrvale.. Filosoofia ehitab kividest müürid, mis peavad püsima jääma, sest meie pärand ongi müüride tugevdamine, mõeldes asjaolule, et paremaks ei saa loodut teha, sest loojad on olnud ajudega ja targad (ja mardikad mustade liikumatute silmadega staatilisel pilgul mind vaatamas kui ma laman murul ja nad võivad mu peale langeda sest ma olen vaba seal looduse rüppes noh üksi kuna ma tahan olla siin õhus ja päikse käes saada pruuniks ning nautida linnulaulu oma tundliku näonaha kohal õhetades sest sina jah sina oled pugend mu sisse nagu kängurukutsu poeb oma ema kukru sisse et saada sooja sest seal on soe ja turvalisem kui üksi rännata näiteks õues mis oleks veel jubedam kui need vaesed kutsud elaksid kuskil külmas kohas näiteks jäälaskal ja muudaks see kõik palju kõhedamaks just siis kui ma tunnen et on rõskus niiskusest õhust ja taevas on täis vett mis tahab minna katki nagu õhupall mis on punnis ja siis lendab vihma ja rahet alla et ma saaks tunda niiskust ja imbuda läbi märjast itkumisest mis tuleb taevast mis on täis vett ja tahab minna katki nagu õhupall mis on punnis et siis saaks lennata vihma ja rahet alla et ma saaks tunda niiskust ja imbuda läbi märjast itkumisest mis tuleb taevast sest see on täis vett ja tahab minna katki nagu õhupall olles punnis et siis saaks lennata vihma ja rahet alla et tunda niiskust ja imbuda läbi ...)

kõigist loetud raamatutest, mis on kulunud nende suurde ja hoolitsevasse ajju, mille ainus eesmärk on meile tuua kõik see selgus, mida kartev aju võõra paanilises hirmus tõrjub. Asjata ma ütlen teile asjata.. uskuge tõde, mis on juurtega kristalliseeritud mulda, et olla omaksvõetud, et jääda. Jääda.. dogmasid pole olemas, vaid päitseteta äng selginemise ees. Kivistuge, süvenege ja teadmise helgus saab teie olemuse pärjaks.

Tagapangis olevad lohakate kuutega poisid muutusid kärsituks joonistades Proffesor Ulysslesse pilte paberile ja siis neid kääridega katki lõigates. Ta hukkub ja koos temaga ka müürid! röökisid tudengid võidurõõmsalt. Sellest lärmist nõrutus nii viha, kinnisideed kui ka talumatult sunnitud irooniat. Klaks, paber läks kääride süül pooleks ja proffessori nägu oligi poolestatud. Aga ometi jutustas see toi edasi, meenutades pidevalt : et siis saaks lennata vihma ja rahet alla, et tunda niiskust ja imbuda läbi..