Udu.

''See oli jube, mis nad tegid,'' ütles Mihkelson esimest korda rääkides. Ta vaatas otsivalt maha, otsides võimalust ruumist põgeneda. Ükski nurk ei rääkinud ja aeg kangestus kõvaks nagu ämber jäätunud mulda. Mihkelson sulges silmad ja kükitas maha, kolmkümmend tundi ülalolekut olid hävitand ta jõu.
''Pole sinu süü, Miku.'' ütles Roodian. ''Pole üldse sinu süü, me lahkusime juba enne kui nad tulema hakkasid.''
''Aga ended, oleks pidand endeid uskuma. Vanamoor rääkis ju mulle seistmendal õhtul, et ended..''
''Ah, jäta see, kõik tühi jama.Kes selliseid asju ikka usub?''

Mihkelson vajus jälle mõtesse. Ta lasi oma silmadel aeglaselt üle klaasist majade käia. Igas neljandas aknas põles tuli. Inimesed lugesid lehti, istusid teleri ees, silitasid oma karvaseid koeri. Üks veidrik neljandal korrusel istus peaaegu pimedas toas ja lappas paaniliselt ajalehekuhjas, otsides ilmselt mingit tähtsat dokumenti. Ainukeseks märguandeks tema eksistentsist osutus kerge küünlaleek, mis pidi ilmselt aitama tal selles meeletus paberikuhjas orienteeruda.
''Me peaks siiski midagi tegema, ma ei suuda niimoodi käed rüppes istuda,'' murdis Mihkelson otsusekindlalt vaikuse.
''Ja mida me tegema peaks? Uuesti ootama?''
''Noh, parem kui mitte midagi, väikene võimalus ju siiski on.''
''Oh,'' kurtis Roodian liigestki liikutamata ,,teeme siis sinumoodi.''
Ja nii vajusid mehe justkui juurtena ruumi ja öö tallas nende peale oma metsikus vabaduses, paljastades tähistaeva kuu, mis nii puutumalt tõmbas mehi enda poole teatades neile nende seotuse mitmekordsest astmelikkusest.
''Ta ei tule.'' teatas Roodian pärast pikka ootamist. Vaikuse udu sulandus niiskusetilgakestega, vajudes üle mõlema mehe näo.
''Miks sa nii kindel oled?''
Uduhelveste õrnus, niiskuse käed.
''Mul on külm.''
''Ainult mõned tunnid veel, olen selles kindel, ta tuleb. Ma nägin seda isegi unes, see oli vist 3 nädalat tagasi, kui ta sealgi tuli, siis miks mitte nüüd?''
''See on lollus.. täielik lollus, nagu need vanamoori endedki.''
Mihkelson pidas targemaks vaikida, kõlgutades oma jalgu niiskusest häramatunud kiigel. Uduhelbed langesid uuesti ta näole sopistades oma härdad müürid mehe liikumatu kindluse ümber.
Roodion vaatas hõbedat kuud. Kastene rohi värises mehe lamedate jalge all. Ta jäätunud hingusest väljudes tegi aurune õhk ringe.
''Ma lähen'' sõnas ta.
''Kuhu ometi?''
''Ma ei tea. Ma lähen''
Mihkelson vaatas Roodionile mõtisklevalt otsa ja vakatas. Ükski rakk temast, ei suutnud olla piisavalt iseseisev, et Roodionit tagasi kutsuda. Kogu Mihkelsoni otsusekindlus kahanes mingiks olematuks summaks, liites kogu mehe olemuse liikumatuks kördiks. Ükskõik, kuidas Mihkelson ka ei proovind, ükski osa, mida oligi ainult üks, ei tahtnud Roodionit ümber veenda, ega ennastki. Ta vaatas nimetut udu ja tundis, et on ise udu ja see mis udusse kinni jääb. Mihkelson sulges silmad ja jäi vait. Rodion astus sõnatult minema. Kui lõigatud pimedusekardin, mida valgustas kuu, eitas mehe olemasolu igaveseks.