Pahupidi atlas kaenlas jooksis ta päikse poole. Loojangu lopsakas lootusekumasse lummatult libises ta - ei olnud palju lootust sihile jõuda. Õues hämardus ja taeva flamingokarva kerged juured ajasid end uhkelt üles. Lexile meenuvad kardinate vahelt tulnud nähtmatud sõnad. Tõehelina kõlad. Eha nõtkusesse kasvav kiire kevad. Möödus tast kui laine ebamaine nähtus. Inimipiirde rikkus näitus.
Tundus kui kõik tarkused tuleks tulevaste tarkade tarvis talletada. Ülestähendada tähenduste ulatuste kaugus. Hüljata rütmide hüüanne hingus, otsida ainsat algust. Absoluutide meeletu raskuse varjus kokkuvajudes ärgata unenäkku haihtuda maalides pilte tõetekstuuri meeletu diapasooni allusioonide visiooni kujutust kaugusest.
Lex oli jookmisest väsinud. Liivale istuli vajudes leidis ta taskust telefoni. Instiktiivselt meenunud numbrile helistanud, vaatas ta raskete vahutiibadel hõljuvat pilve.
"Ma joonistan sind"
Taevalumme kastetud kaunid purjed liugselt hapra iluna Valguse poole.
Lex leidis lähedalt suure oksa. Silunud liiva ühtlaseks tõmbas ta algul suure ringi. Seejärel silmad, seejärel suu.
"Ma kujutan sind õnnehetkel. Sul on tervad silmad ja hästi naerune suu. Sa lippad paljujalu peenete päkkade välkudes jahedal liival ning ümised ühes vetevoha vaamete vaimude rütmi. Õhtu õhkab suga kaasa, ta ei taha sinust lahkuda. Hiljem laotate Maale pimeduse siidise loori. Koiduga saabub täielik puhtus. Sa lippad ikkagi edasi, justkui ajast kiiremini, aja eest ära. Sul ei ole vaja millegi pärast muretseda. Nii salvestan su igavikuks headusesse."
No comments:
Post a Comment