Gnostikud kirjutasid tast mitmel korral. Tast kõneldi Tiibeti keelatud raamatuis. Kosmoses kõõlus ta Linnutee serval kui sale valgus. Mõned nägid teda öösiti unes, mõned ärgates ilmsi. Tast kirgastuv küütlev värskusehõng hekseldas omavahel võõraid hinge. Ta mehitas elusid kokku. Oma kõige salajasemal moel avas ta meile maailma varjatud koopiad ja pages ise neisse pakku. Olnud alati siin päriselt kättesaamatu fantoom.
Ma ei uskunud kõiki legende. Kõike ei tohtinudki uskuda. Inimestele meeldib liialdada, maailmale mõõtmeid juurde mõelda. Ometi tuli hetk, mil mu usk pandi proovile. Esiti ei suutnud ma oma silmi uskuda. Olin teda hoopis teisiti ette kujutand. Esiteks oli ta palju lühem kui minu kujutluses. Teiseks kandis prille. Kolmandaks kahandasid ta ülevoolavad salmid ja kätegavehkimine minus võrsunud müstitsimipungasid. Vahest kümmekond minutit oli möödunud ning parasjagu juhatas ta sisse viimast luuletust. Tundus, et rääkides vaatab ta just mind on läbilõikavate mustade silmadega. Tundsin pilgu teravust. Väljas tõusis tuul ja õõtsuvate kaskede tüved heitsid talle muutlike varje. Loojangu apelsinikarva kiired väljusid kombekalt toast. Härrased ees panid järjest kaabusid pähe. Veider ajastus, mõtlesin. Sõnatu kommunikatsioon. Ta vaatas kõiki oma käes olevaid pabereid ja viskas neid otsekui pettunult maha. Tuul tõusis ja ühekordse klaasiga iidsed aknad värisesid vagalt. Keegi tagapingis ahhetas nii õrnalt justkui valmistudes õhku tõusma. Otsisin mõttes oma asju. Milline ärevus. Tundsin, et pean tõusma ja lahkuma, pean istuma ja jääma kuulama kuulama neid lennukaid sõnu, mis langesid mulle kui vihm, tundma nende varajast kastmekülma, kuulama mägedel kiikuva kuu kuldset pendlit, kahlama sügisöö järvede plaatinapeeglis, ihkama igat sõna endale tallele panna ääremärkusena elu raskesse raamatusse igavikku salvestama. Ta liigutused muutusid aina tervamaks, sõnad kiledamaks. Kaskede tontlike tumedustantsude vahelt ilmus ta näole vilksamisi varje, et siis kaduda. Ta tõstis tempot, me läksime ärevaks. Me kaotatud lõpp oli lõplikult tema rütmide hõlas. Ta katsetas riime, leiutas keelt, tema lausete üksteisendusse paratamatusest hõngus uue aja leppimise lõhna. Oma väänlevate voolavate sitkete sõgedate sõnadega tõmmmati kardinad vanade vaadete vankuvale vundamendile virutati jalaga jagati jahmunult hoope uskumata ilmunud üleminekut, märkamatu muutuse mahedat maskeraadi.
Rütmi oli liiga palju, sõnad kuhjusid üksteise otsa kui väsinud hinged. Vaatasin teda liikumatult ja mitte enam sealt saalist. Vaatasin nii kaua, et teda ei olnud enam saalis. Ta oli hajunud hämarate seinte hallide varjude vahasse. Nõtkudes rütmi nõiutult ei võidud teda enam iialgi näha. Küll lõpmatu aja jooksul ääremärkustest võis tema edasise saatuse kohta ühtteist järeldada, ent ulatusse ei pääsenud enam keegi. Tast oli jäänud vaid ööseees praokil aken, mida keegi kunagi ei ava. Mõõtmatu lähedus.
Kui ta oli igaveseks lavalt maha astunud vaatasin Loule otsa.
"Niimoodi uputakse riimi" ütlesin ma.
"Lähme ära," vastas Lou.
No comments:
Post a Comment