Lõpmatuse Liikmed 1 - Loojangul galerii

Vahel on lohutav tõde ilusate sõnade taha peita. Mõnikord kujutan neid kui kunstitükke galeriis päiksevalgel hääbumas. Unenägudes saaks neid pintslitõmmetegagi tagasi tuua aga pole aega. Siinpool on pintlseid aga pole tõmbajaid. Niiviisi ükshaaval jääbki üle tähendusi raamatute vahele pista, justkui meenutades lõpmatuse lõpmatuid liikmeid.

Piltide vaatamisega tuli alati loojangu laskumiseni oodata. Teades, et olen üksi, avasin silmad. Ma teadsin neist piltidest paljusid, aga väheseid tihkasin kaasa võtta. Mõnest ei saanud aga igavikuhakulgi lahti. Mäletan, kuidas Matisse "elutants"  veskirattana keerles, kui laste hilisõhtust ringitantsu  Tähtvere rõdult nägin nende oranžid siluetid sulasid ehataevaga ühte nad tantsisid näoga lõpmatuse poole nad tõusid kõrgemale keereldes spiraalis nagu päike horisondil taevalaava kõrgete katuste kohal tervad harakavarjud laavavarjud tantsiva elu kohal üks organism mis hingab liikumist ma mõtlen ikka neist ka mujal rõdul olles ma näen liikumist ja elu pikki liikmeid lõpmatuse liikmeid hämarusse hajuvaid liikmeid loojangusse loodud liikmeid ma ei söenda nende rütmi habrast puhtust murda see on liikumise loodud loits hapruse hangunud huum. Teinekord leian Chagalli kasse Supilinna katustel ühest luuletusest teise hüppamas kirjanduse reegleid rikkumas taevaga katustelt kukkumas. Kaugemale minnes ekslen  aga asuursetel sinistel rohekas kollastel tänavatel ülal kumab kameelionlik diapasoon ja mina näen kuidas Amiet lilleaiad taevasse tulevad meie kohal seistes külvavad kevadet ja ketravad korduvat lootust kus tärkame loobuma lahutusest ärkame looma ja looma. Meist saavad Sotatsu tohutud tuhat kurge kosmosesse üüratute purjede lehvides tõustes unustades maa ja taeva piirid katame taeva kui tuhat pilve loojangu lõppemist piirates ja kui tuleb öö langevad meie heledad suled justkui keelatud lumi. Siis võin silmad sulgeda. Ma suusastan koju üle üüratu lumise aasa. Pildiraamis.