Mullid

Kollase apelsinina ujus päike unenäost Roald Dahhhli akna taha. Mees hõõrus uniselt silmi ja tõusis voodilt. Oli juba varalõuna : aeglaseslt tõstsid oma pead uimased ritsikad ning puulatvadki kaikusid nüüd hoogsamalt. Kogu õhk pakitses elust. Vaid inimesi polnud tänavate tagant kuskil näha.
Ja taevas oli sinine ja mullitas.

Kollase päiksena ujus mullitav taevas unenäost Roald Dahhhli akna taha. Ta avas uniselt silmad ning asus kardinaid kohendama. ''Kuradi valgus! Paistab otse näkku, magada ka tööinimene ei saa,'' arvas ta valjult. ''Ära sa seal kisa midagi,'' kisas Douglas Couplandi naine kõrvaltkorterist. ''Ma vaatan praegu uudiseid.''
''Ah!'' ohkas Roald Dahhhl ning pööras higiste linade vahel teise külje.

Kollaste konnadena ujusid karikakrad unenäost Roald Dahhhli aknalauale.
Kollase pikslina ujus kohale TV-reklaam mobiilsest internetist.

''Ah'' sositas Roald Dahhhl tasa. ''Ei ole siin elus midagi rahulikku.Ainult ujumine.''
''Ära sa seal kisa midagi,'' äigas Missis Coupland otsustavalt.