metamorfoos

täna miskit on teisiti

hommikukohvil mõrkjam on maik
lumi krabiseb jalge all tummalt
hommikuvaos õlmitsev valgus,
tuhmub kui entroopia kõhust
roogitud leivaraas
kui lindegi kuulan oksal
nad kaeblevad, ei laula
hääletu sumin õhust ja kära
enam kaua, kaua teda pole

paneelmajade undav paiksus
sest saanud on igavik-pinin
tuultesfääride üllas kohin
muutunud on keeriste kooriks

Taeva uhke valitsev pale
ta nõgusaks on vajund kui koolnu
uni, võõras ja valed
kõik salaja kokku on kootud

Silma langemisest algas kõik

Nägin kruusa, mil tolm kui piits oli orjal
tühermaade üksilduse loorbereid
mürkjat halo ja hukkuvaid tähti
universumit, mannetut erakut

olin teel
laternate all,
ent jalge ettegi ei näinud
teretasin kättpidi käetuid
tundsin hirmu, mis ennast suurendas
põgeneda aga ei luband
tahtsin joosta, pageda,
väljapääsu väravad lüüa valla
ent ust ei olnud
higi mu laubal ainsana liikus
nirises ojana, kuuma valust kraaksudes

sundmus,
kahel jalal käsk, kolmel jalal käsk
käsk-käsk-käsk
see mis sunnib edasi
 et agooniat trotsimata
sa supleks ta lümfis

Lõpuks ta saabus
ihutu, elutu, tujutu, hingetu mollusk
ometi kes kõik on ja enamgi kui  kujutame
''unusta jooks, elul on rattad, sinul jalad''


avan silmad
mu varbad kui kõrbeks elektris
käed kui võbiseks külmas

ma ei vaata enam silmadega, sest pole mida näha..

täna miskit on teisiti