rätsepistes paisuvas hämaruses
ning meie hinged pääsevad
niimoodi märkamatult lae alla keerlema
niimoodi nagu filmides
usalduslikusest valgust peljates
üksteise mustasid silmi
autotulede rütmilises kahinas
meelde jättes
kus keegi palun ei ütle midagi
sest öö räägib ise
ning vahel on
teda tarvis kuulata.
No comments:
Post a Comment