mööduva minevideviku valguse aastaajad
pöörlemas äraspidi vettpidi
maaaatlase kokkupanemise kabinettides
kibestunud emperaatorite luiste sõlmede
vahel vallutades riike
ristades piike
üleüldise sillaaluse maailmavaatekunstniku
hallides silmade terava põsesarna nukkide
kannatavas külmas
nagu iidne rändur
kõndimas ja magamas korraga

aatom aatomi kaupa võtad sa lahti ennast ürpidest
salaja nahast ja sõnadest
lähed valgeks nagu
hullumaja seinad
sa ei otsi tõde, ainult alistumist
kui seda on võimalik leida
panna aastarattad vaikima
ja kirikukellad lõppema
aega lahata lakkama
....