öö jõledate lõugade vahel
abitult sipleb
kui puud ahistavalt mu ümber koonduvad
ja silmapiir jääb kitsaks
kui paar klaasi veini ei talitse
mu vastikult teravaid meeli
ja õudne kuu vaatab mind
kui iidne kohtumõistja
siis meenub mulle Tarkovsky laualinas olev ingel
ning kuulen hämarast vaikselt
ave Caesar, morituri te salutant
No comments:
Post a Comment