selles keskpärases hämaras Manchesteri udus ujun ma samamoodi mööda tolmu kaameid laineid ja heidan laualinna üle õla nagu iidne Roomlane
nad lähevad põranda alla baaridesse kerged kitarrid õlal ja ikka mustvalgelt, raugastunud puude taustal hingates elupõlgavalt et ahmida endasse võimalikult palju
ja nende kangelt peened kujud kaovad varjudesse, madalalt sumbuvate pilvede taustal
minemas kaugele tõrksalt avanevasse limbosse
mineviku ning tulevikuta kestusellu
salamisi sulguvad kuskil igavikus väravad kõvasti
nii et kõrvadel valus hakkab
ja vaame kogu kõnnib kahe maja vahel
peaaegu õhus kergelt erendades
pilvi on rohkem aga kunagi ei saja ning vanade akende pragudest
kukub vahetevahel natuke üksindust
vahest oli see ulme aga pigem oli kõik nii hall et kuud ei olnud taevas
oli kadunud kuskile diskreetsetesse eludesse
ON/OFF
ei mingit vahepealset
No comments:
Post a Comment