Veider, et üks asi on sama suur kui teine vahel
ja teine asi sama suur kui esimene vahel.
Ja et üht mõtet saab tautoloogiliselt teiseks formuleerida.
Ka kummaline, et ükski idee pole eales Tõsi, samuti kui kirjandus ei ole eales tõsi. Nad on vaid tantsisklevad sõnad mille liikumise graatsiast me otsime kunsti.
See idee teeb mind nukraks. vahel.
Ja kui kõik sõnad on semantiliselt tähtsusetud algosad, siis nende samasus on pöördumatu kaduvuse allikas.
See õõnestab kõike seisvat, ent on samas paratamatult kaunis.
Ma tahaks maailmat hetkeks pintsliga maalida ning lõuendi igaveseks peita. Koos kuu ja sügisööde poolvalgusega.
Sest ma tean, et kunst seisneb olemises, mis on püsiv, mitte täienevas loomises.
Ilu on ilu endas eneses, mis ei muutu.
No comments:
Post a Comment