öötus

Hele jooksev vaikus libises üle varjude ning toa. Ta paiknes heledate kiirtena, vagudena hallidel seintel. Tume hämarus jooksis õhu tagant välja kui juga. Hämar sositav vilu puges me sisse, ma tundsin seda me kergetest ohetest.
''Noh'' ütles ta.
''Noh''
''Mis nüüd?''
Ma vaikisin ja nägin kuidas kuldsed kõrred õhkavad leegitsevast ehast tähti. Kuidas külmunud kuu vaatab neid.
Ja äraarvamatu nimetu saatan puges mu sisse. See jääkülm saatan, kes puistab oma teratut liiva su õõnestunud hinge. Ma astusin sammu tagasi ja seinad hakkasid põrandasse vajuma, muutumaks ühtseks helituks massiks.
''Mu luud on õhust, mu ihu on vaha.'' ütlesin laulvalt.
Ta vaatas mind ning peitis oma pilgu kasvavasse pimedusse.
''Me peame siit põgenema,'' lausus ta.
Üksikud hundid ulgusid õõnestava kuu, rohutunud väljade taustal.
''Me peame siit põgenema,'' kordas ta, justkui ma ei kuuleks.
''Kas sa tead kus uks on?''
''Ei.''
''Aga kus meie oleme?''
''Me oleme siin.''
''Aga ruumis: keskel, äärtes?''
''Tean vaid, et me oleme siin, ei muud.''
Minagi proovisin teada. Ma katsusin oma peente sõrmedega õhku, ent seinu ei tundunud kuskil olevat. Me olime ruumitus ruumis. Õhkavas tühjuses. Nägin vaid kuldseid kõrsi, ei muud.

Me kuulsime kella. See röökis oma rahutus tasaduses lõputu täpsusega. Tikk-takk, tikk-takk. Otsisin pilguga teda, ent teda ei olnud. Aina tikk-takk, tikk-takk. Selge külmus tungis kui kardinaid sasiv õhtutuul mu sisse. Ma silmitsesin maagilist koitu. Ma nägin seda. Tikk-takk.

''Kes sa oled?'' küsisin, kui ma teda uuesti nägin.
Ta ei lausunud sõnagi, vaadates oma tühjade silmadega kella, mis rahutult tükeldas vaikust.
Tikk-takk.
''Kes sa oled?''
''Ma olen sina.''
''Kes ma olen?'' küsisin.
Ja jälle ta ei vastanud, aina silmitses oma tühjade silmadega kella.
Suur öö langes mustade kiirtena üle toa. Äkitselt sai kõik elusaks. Isegi tolm, mis vaimuna tõusis kääksuvatelt toolidelt üles ja nägi mind. Ka tema vesised silmad.

Ühtäkki nägin ta silmadesse. Ma sammusin seal jalgade lohisedes ringi ning sillusin kuldseid kõrsi. Suur tamm kõrgus üksinda lagendikul ees. Olin ka seal. Olin olnud. Seal all, kui tibutas vaikusevihma ning kogu maailm teadis - on hommik. Sest kogu maailm magas, kui ma teadsin, et midagi ei olnud. Isegi  selget kella, mis rahutult vaikust lõhkus.