külaskäik

Te nägite prohvetid,
te nägite.
nägite inimest.

Nad tulevad viiekesi plaksutades oma väikseid päevitunud käsi.
Vaadates inimest.
Paisutades maad, kui päike ei hinga.
Ja siniste sulgede kummituslik sahin tuules
on viimaste hingede keel.

Sealt algab ja lõpeb
te nägite prohvetid
inimene.

Viimaste alternatiivide maailm
küsimustades valiklikkuse
ning südame
kõla
koitnud tolmuste vaipade ja ragiseva teleri tagant
kui loitunud sunnituse hääl

Ja prohvetid tulevad
viiekesi
plaksutades oma väiksied päevitades käsi
ja maad, mille puperdav veri
ehasallina taevas suliseb

Ja maa hüppab
ning nemad vaatavad inimesi
kes ammulisui
vaatavad sõnu, mis ei puperda
ei valuta
ei räägi ei hinga ei kisenda
.........................ei  e l  a

kuni igavikupööris mineviku piitsaga enda rakmeisse lõikab
luues maagilise aja!
(illusiooni)
kes tolmuna kardinate tagant
ohkab.