kui valjult kisab suureks saanud vaikus
ning tast väljavõrsunud võlas
paigaltkukkumise raskus
klaasist seinte kõlas
ta paisub nõudmisteta
kasvab ranges usus
ja alati on päral võõra painena
mis koidutumma lainena
hingetorulõppu uhub
ihu alla ilmund rusud
mis on too
rinnus rapsiv rahu
mis vaevu südamesse mahub
ning unenäos mul lohiseb
ta järel justkui sünge loor
mil minusse ta vargsi tuli
justkui hilisöine esimene lumi
No comments:
Post a Comment