lööb ükskord läitele
igavese linna lõplikus läheduses
raamaturiiulit lendu pääsenud
aimduses
hõljuda täna
rändama ära ära ära
allamäge kahetuhande aastaste mändide salus
katkise õlaga kujude varjus
kumerjal kiviteel
kus loorberipärgi
ei pillatud iialgi maha
ja enne suremist ei jäädud iialgi vanaks
ja kõikjal kasvas saatus
tõusis kõrgusesse nagu raske palm
millest praegu näeb vaid iidseid pilte,
närtsind imedeni juhatavaid silte
ingliskeeles, rooma keeles ja
kadunudaega otsijate universaalses keeles
paremollavaiki-mise keeles
Nõnda vaikijad juhatamas sinna
kuhu vaid vaikides ligi tohib juba
uudishimu kandes justkui okaskrooni
igavese linna ilmalikuks osutud müürideni
kus varemesse kiilund tuules
tulevik endasisse mineviku ahmib
ning hingepidand rüütlil sammud ajab sassi
No comments:
Post a Comment