täis

 sünna puhul otsustasin lubade endale kirjutada midagi ausat, vahetut ja automaatset. juba nooruspõlves uskusin, et Bretonil oli hea point, kui ta vihjas rakmete minemaviskamisele kui ehk järgmisele sammule, protsessile mis oma andumises märkis ära otsustavama loomuga vabanemist.toona küll pooldasin säärast manifesti kui ürgsuse järgi janunev avantürist. nüüd näen seda kui inimene, kes on teadlik oma piiratusest, ent üritab siiski viinapuuväätidena küünitleda. seistes lõpp-peatuses hääletada pöidlad püsti, selles olematuse jätkvuse usus on midagi fööniksilegendi taolist, mis inimkonna ära nimetab, ja mille ma omaks tunnistan - seekord asendades saatusteenri, valikutegemise alandlikkusega.

mu sees on klaasist igimuutuv serpentiin

ja tuhat tegemata Gaudi torni

mida palistavad sürrealistide küünarvarrest

tärkand tulekerad

ja janu lahtiste akende vastu

ja puudus rohekast värvist murul

ja puudus rohekast värvist seintel

sest täielik rohelus annab täieliku rahu

aga päris rahu on kuidagi liiga lõplik

niiet seda on raske uskuda

seetõttu olen alati olnud rohkem lõpmatus pakendis mees

stiilis tühjad põllud, hiigelmaastikud

ja hingeauku kinni jäänud tuul

linnahalli tuhandekohaline üksinduse lava

ja ühemeheetenduse tekstitu kava

mis teha mulle meeldib lihtsalt

sihtotsetarbeliselt eesmärgitu ruum

ja vaikus mis räägib hästi palju

ja avada endas uksi seintetusse tuppa

kust otsin ikka tuge ikka tuge 

nagu anarhist juba lammutatud ehitisest

struktuuri arhetüübist endast

&&&

ses kinnikiilumisest kasvab ühes suunas rada

rongisõit unenäolõppu

kus mäenõlvadel okastes

igavikulillaslilled

ahnelt kaanivad udu

ja üksijäetud aimdust pühadusest

kerkib ennast õigustades

kuni on aimduses ulatamatusest

aimdus poolikust lennust

nagu paberist tehtud tuhandel lumivalgel kurel

kes öösel noolena ilmaruumi lõppu tuhisevad

hapras jaheduses valgust voogamas

nigu kuumast külmatanud ihu omapäi liikmed

kardinapraost viivuks tulnud vihjes

alistunult osutades

elu võimalikule võimatusele Linnutee äärel