Maagilist realismi seostatakse enamasti alati unenäolisuse haihtuva ulmana, mis küll on olemas, aga samas tundub raskesti kättesaadav. Olgu siis selleks Borgesi aega peatavad võlurid või Tarkovski hõljuvad naised. Bela Tarri Werckmeister Harmoniak algab, aga millegi minu jaoks täiesti uudsega - maagilise realismiga, mis on täiesti kättesaadav, otse meie ees. Tema maagia tekib iseenesest, meie endi sees tahtmatult, kui pealtnäha igapäevased elulised olukorrad saavad suuremad mõõtmed.
Loomulikult on Tarri imed raskemini püütavad, kui Tarkovski või Malicki imed. Werckmeistri maagia nägemiseks peab seda uskuma, tuleb näha maailma samasuguse imetluse ja hämminguga nagu seda näeb Janos, filmi peategelane. Esimeses stseenis näemegi teda linna ainsas baaris, koos teiste meestega. Esimese kaadrina näeme kaminat, mis võiks märku anda, et baar on muidu külma ja pimeda linna ainus pelgupaik. Võib ette kujutada, et niimoodi need väikelinna hallid inimesed baaris istutedes ja elutult õlut juues päevi õhtusse saadavadki, ent ühel päeval juhtub midagi uut. Meeste ühisel pingutusel lükatakse lauad kõrvale ning kaadrisse tuleb Janos, kes asub kaaslastele lähenevat päiksevarjutust seletama. Ta asetab ühe häälekamatest tegelastest ruumi keskele ja käsib tal käsi lehvitada - tema on päike. (Muide, ma ei suutnud välja mõelda, kas asi oli läbimõeldud valguses või suurepärases näitlejatöös, aga päikest mängiva mehe silmades oli üheaegselt nii elutu, ent samas salapärane pilk, et tundus nagu oleks ta lummatud mingist kõrgemast jõust, mida ta päris hästi ei mõista.) Seejärel kaasab Janos veel kaks baarisolijat, kes mängivad Maad ja Kuud, pööreldes üksteise ümber samal ajal kui Päike nõiutult oma käsi lehvitab. Siis tuleb päiksevarjutus - Janos sunnib päikse kummardama ning kirjeldab lähenavat pimedust, ta silmad lähevad ja suureks ning hing liigub sõnade rütmiks. Pean ütlema, et Lars Rudolphi näitlejatöö selles stseenis on f a n t a s t i l i n e. Ta kirjeldab lähenevat pimedust ja loomade pagemist ning inimeste seest kasvavat pimedust ja nukrust ja hirmu. Samal ajal taustal mängiv Mihaly Vigi klaveripala on kui vaikne lumesadu Janosi nõtke ja luulelise ungari keele taustal. Lõpuks aga pimedus kaob ja päike tuleb jälle välja ning meil kõigil on uuesti lootus elule ning ilule. Kogu selles stseenis on midagi ebamaist ja ülemlikku : nii mõõtmatut kurbust kui ka katkematu lootuse elujõudu. Veelgi olulisemalt annab stseen aga hea pildi Janose tegelaskujust. Ta on keegi, kes ei karda pea ees pimedusse hüpata ning sellele otsa vaadata kuna ta usub valguse naasemisse. Janos usub, et lõpuks läheb kõik hästi ja sellepärast kõnnib ta öösiti julgelt läbi pimeduse, linnas, kus hiljuti on mitmeid inimesi kaduma läinud ning mille kohal lõõmab tuntav hädaoht.
Järgmine filmi keskne element on sõna otseses mõttes linna keskmesse toodud suur vaal. Kuigi Tarr ise keeldub oma filmist sümboleid leidmas, jääb paratamatult tunne, et Tarri jaoks on lihtsalt kunstiteose algosadeks võtmine teost alandav. Vaalale võib tähendusi anda mitmeid. Näiteks võib inimeste vastumeelsus linna toodavale vaalale olla märk tagurlike, mandunud inimeste vastumeelsusest uutele ning suurtele muudatustele. Teisalt võib vaal olla ka piibliallegooria, vihjates Leviathanile, suurele vaalale, keda seostati nii kadeduse kui ka kaosega - mis tõepoolest filmi lõpuosas ka aset leiab. Eelkõige huvitav on aga Janose interaktsioon vaalaga. Kui enamike linnakodanike jaoks toob vaal ainult kaost ja õnnetust ning on linna murede keskel kasutu luksus, siis Janose jaoks on see atraktsioon midagi rohkemat. Ühes vestluses ütleb ta "Nothing wrong with it, just see how large animal the Lord can create! How strange is the lord that he amuses himself with such strange creatures!". Janose jaoks on vaal, midagi enamat kui labane atraktsioon. Tema jaoks on vaal Jumala kosmilise kõikvõimsuse kirjeldus. Janos näeb vaalas maailma mitmekülgsust ja lõpmatust, maailma värve ja salapära.
Kõige tugevamalt on aga Janose kontrasti näha filmi lõpuosas, kui vihased vandaalid vanainimestega täidetud haiglat rüüstavad. Janos vaatab peidus olles, kuidas kamp vihaseid ja segaduses olevaid mehi peksab abituid patsiente ja lõhub kõike, mis ette jääb, ilma mingisuguse motiivita. Hiljem näeme Janost istumas koos oma sõbra muusikateoreetik Györgiga haiglas, kus Györgi oma kurbuses üritab Janost lohutada. Györgi, kes samuti nägi linna rüüstamist ning kelle endine naine ta lausa oma kodust peaaegu välja ajas on samuti pettunud, ent samal ajal olukorraga leppinud. Hiljem kui ta Janosi juurest lahkub, kõnnib ta rüüstatud vaalast mööda ning vaatab seda põlgusega. Tema jaoks oli vaal algusest peale rumal tsirkusetrikk - vahest isegi kõigi hädade põhjus. Ta ei näe vaalas muud kui suurustushullust ning odavat lõbustust. Linnas toimunud rüüsteretk oli tema jaoks aga paratamatu asjade käik, mistõttu andis ta ka oma endise naise manipulatsioonidele järele ning veenis linnakodanikke uue võimu kasulikkuses.
Janos aga on Györgiga haiglas istudes täiesti murtud. Ta silmade säde ja sära on asendunud tühjusega. Ta nägi kuidas ürgne stiihia, pime viha sundis inimesi lõhkuma, aga Janos oli ehitaja - maailma rikkuse imetleja.
Lõpuks oligi saabunud päiksevarjutus, mida Janos ennustas. Jäi üle vaid loota, et sarnaselt mehe ennustustele naaseb lõpuks ikkagi ka valgus.
No comments:
Post a Comment