Blogi pidamine klassikalises mõttes on mulle alati veidi võõrastav kontseptsioon olnud. Olen seda minevikus proovinud ning tihti takerdunud "õigete" lausete valelikku rägastikku ning leidnud ennast lõppudelõpuks ukerdamast ontoloogia ja eskapismi umbrohus. Sellegipoolest leidsin aasta alguses endale katteta lubadusi andes, et võiks proovida ... ja iga nädal (reaalsuses iga teine nädal) ühe kirjatüki siia blogisse kergitada - kas enese rahuoluks või rudimentaarse kirjaoskuse säilitamiseks; see jääb kohtumõistjate otsustada, aga vähemalt teen proovi. Võib-olla juhtubki loodetu - ning blogikirjutamise taak sunnib mind veidi oma vaimupimeduse osmiku loori kergitama ja välja vaatama - rohkem lugema ja filme vaatama.
Niisiis, seekord tahtsin rääkida kahest filmist, mida vaatasin kahe päeva jooksul - seega mõlemad mälusoppides umbes sama kaugel ja eredad.
1) Il deserto rosso - dir. Michaelangelo Antonioni.
Michaelangelo Antonioni "Il Deserto Rossot" võib kirjeldada mõneti kui üleminekufilme. Järgnedes varasematele nn. modernsustriloogia filmidele "L'Avventura", "La Notte", ja "L'Eclisse", on tegu mehe esimese värvifilmiga, millest võib ometi leida mitmeid eelnevatest filmidest tuttavaid jooni: mehe ja naise suhted, eksistentsiaalsed eneseotsingud, backstoryta mõistatuslikud tegelased ning üleüldine vaikne mahasurutud pinge. "Il Deserto Rossos" sisaldavad kõik need elemendid, aga lisaks veel küsimus - "Mida tähendab iseendas inimeste ja industriaalühiskonna vaheline interaktsioon?". Antonioni suudab meisterlikult alla joonida kõik tööstusühiskonna positiivsed jooned, jättes sealjuures varjamata negatiivsemad alatoonid. Sealjuures moodustub veider sürrealism - hinge ja masina universumi kooseksisteerimise absurdsuse murrab inimese sisse, justnagu Kafka võõras, kes üritab Lossi sisse murda. Selles on midagi tulnukalikku - eemalepeletav absurdsus. Seda koosoleku paradoksi tajume filmi sissejuhatuses Vittorio Gelmetti tontliku helipala ning uduste poolstaatiliste kaadrite saatel, mis kujutavad ülespaiskuva suitsu ning järeleandmatu müra üksluisust. Näeme kivistunud pilguga inimesi, kobaras tardunult mingisse rutiinsesse lõksu. Mulle meeldib mõelda, et kui nad seal vihmakeepide all küürus tähtsate tööstusmeeste saabumist vaatavad - moodustavad nad kena metafoori, justkui üritaks nad ümberkujunevat maailmapilti ja progressiusku tervitada, samal ajal alateadlikult selle eest varjudes.
Monica Vitti mängitava tegelase dispositsioon ei ole aga kordagi kahtluse all. Juba esimestes stseenides läheneb ta ara kitsetalle haavatavusega võõrastele meestele ning kaupleb neilt segastel põhjustel võileiva välja, mida ta siis tundmatutel põhjustel jahilooma kombel sööma pageb. Hiljem saame teada, et see karakter - nimega Giuliana on üle elanud raske autoõnnetuse ning on mitmel moel segaduses. Nii üritab ta karmis tööstuslinnas oma keraamikapoodi avada ning kannatab ka unehäirete ja raskete keskendumisraskute all.
Üleüldse on Antonioni tegelastel mõned selgelt äratuntavad jooned. Nad seisavad tihti seljaga või küljega, mingisuguse imeliku nurga all, vaadates kaamerast eemale. Mõnel harval juhul, kui tegelaste pilk jõuab kaamerasse, on raske leida mõnda vihjet või viita nende mikrokosmosesse. Üldjuhul pole vaatajal mingit infot nende tausta kohta - see on jäetud puhtalt kujutlusvõime pärusmaaks. Niiviisi moodustuvad filmis inimestest metafoorsed tondid, kelle teele sattuvad üksikud õndsus- ja hirmuhetked veenavad meid nähtu tõelisuses. Olgugi salapärased, lasevad need tegelased, ent mitmel korral vägagi ilmsetel impulssidel endit äraspidi pöörata. Ehkki Giuliana truudusetus on kahtlemata lihtsaim näide, leidsin enda arust veel kõnekama lõigu. Filmi keskosas näeme, kuidas paarikeste sõpruskond on kogunenud ühte väiksesse nurgakesse ühes väikses uberikus sadama ääres. Siinkohal võib märgata Antonioni meisterlikkust ambivalentsuse loomisel. Nimetet' sõpruskond on väikses nurgas karjakesi, nagu lõksuaetud loomad, nad käituvad vallatult, metsikult. Sealjuures kasutatatakse esimest korda pealetükkivat punast, varem domineerinud üksilduse ja nukruse värvi - sinise - asemel. Punane on metsikuse, kire ning iha värv. Me näeme, et filmitegelased on mitmetahulised, ühest küljest tajume mitmes stseenis nende üksildust ja resignatsiooni, teisest küljest näeme just selles stseenis neis peituvat impulsiivsust. Edasi muutub aga olustik veelgi huvitavamaks, nähes, et äsjasaabunud laeval on levimas epideemia pagevad sõbrad kabuhirmus oma varasemast idüllist, misjärel Giuliana end peaaegu kogemata (meelega?) ära tapab. See stseenide rida rõhutab eriti hästi tegelaste ümbritseva maailma ebakindlust ning püsimatust.
Filmi lõpupoole õnnestus režisööril mind aga totaalselt üllatada. Kui Giuliana poeg talt unejuttu palub, räägib Giuliana talle maagilise loo üksikul saarel elavast noorest neiust, kes olles oma üksilduse ja loodusarmastusega ühte sulanud, näeb ühel päeval tundmatut laeva saarele lähenevat. Olles laeva nägemisulatus, märkab tüdruk aga, et laeval pole hingelistki. Seejärel pöördub laev ümber ja kaob. Nagu poleks teda kunagi olnudki. Hiljem kuulis neiu müstilist laulu eemalt, mere poolt. Tüdruk ujus pikalt mööda rannikuäärt, otsides hääleallikat, ent leidis vaid valged kaljud, mis jutustaja sõnul meenutasid äratuntavalt inimihu. Lõpuks kui Giuliana poeg kärsitult küsis, kust see hääl siis pärines, vastas Giuliana justkui hüpnotiseeritult "kõikjalt".
Pean tunnistama, et see viimatimainitud osa filmist oli minujaoks tõepoolest ootamatu ja natuke raputas mind oma irreaalsusega - positiivses mõttes, justkui rõhutades, et Giuliana hullumeelsuses, ent samas ligitõmbavas veetluses on midagi ebamaist või mõistupäratut. Ühtlasi näib tema sõgedus teatud mõttes paratamatusena, justkui ainsa võimaliku tulemusena hõljuva hinge ja masinlikku reaalsuse kokkupõrkel.
Õhku jääb siiski küsimus : kas progressiusk, loogika ja pragmaatiline realism ongi siis ainuvõimalikult eksitentsialistlike kriiside allikad või on võimalik ka kirevam sümbioos? "Il desserto rosso" tees ongi meid selliste küsimuste üle juurdlema panna.
2) Badlands - dir. Terence Malick
Teisena jutustaks Malicki läbimurdefilmist "Badlands". Seda filmi iseloomustaks sõnadega "sümbolism", "hingemaastikud" ja "sisekaemus". Inglise keeles sobiks muidugi hästi kimäärsõna soulscape. Malickile omaselt on juba avakaadrid tähendusrikkad ning samal ajal ka kinematograafilises mõttes meisterlikud. Filmi algushetkedel planeerivalt liikudes Hollyt ja ta koera filmiv dünaamiline kaamera, koos hästivalitud muusikaga tekitab tugevalt retrospektiivse õhustiku: mõistame kohe, et see on tagasivaade, millelegi, mis enam kunagi ei kordu. Hiljem mõistame, et selleks kordumatuks suuruseks on Holly muretu lapsepõlv. Seejärel kontrastiks näeme, kuidas elutule tänavale (justkui natüürmort) sõidab suur prügiauto, millel omakorda antikangelane Kit. Vaadeldes Kiti kokkupuudet surnud koeraga, võime esimest korda aimata tema empaatiavõime puudumist. Hiljem laseb ta poisikese vastutustundetuse ajel poole tööpäeva pealt jalga ning hulgub sihitult mööda tänavaid, kuni tema pilku püüab graatsiliselt koduõuel mängiv Holly. Sealt saab alguse nende paradoksaalne armulugu.
Kiti ja Holly dünaamika on samal ajal naeruväärne ja hirmutav. Kit on Hollyst kümme aastat vanem, ent ometi tundub just Holly neist kahest täiskasvanulikum. Just Kiti naiivsuse ja tormakuse tõttu on nad sunnitud järjest rohkeim süütuid hukkunuid enda taha jätma ning igakord jätab Kit Hollyle mulje, justkui oleks inimeste mõrvamine paratamatus - nende kooselu pant. Tõeliselt hirmutavaks muudab aga Kiti tegelase viis, kuidas vaatamata temas peituvale empaatiapuudusele, suudab ta sarmiga inimesi alatasa enda poole võita. Nii on isegi pärast tapatöölt tabamist politseinikud ja sõjaväelased mehe iseloomust vaimustunud ja kuulavad tema jutte huviga. Ühtviisi šokeeriv, või vahest hullemgi on aga Holly näiline ükskõiksus inimelu väärtuse suhtes. Kuigi ta ei kiida Kiti mõrvu heaks, ei paista ta neist ka sügavalt puudutatud olevat, ning isegi oma ise laiba aitab ta Kitil ära hävitada, sealjuures meest välja andmata.
Eriti just filmi alguses võib jääda Hollyst mulje justkui puhta siiruse kehastumusest, vastandudes Kiti sihitule anarhiale. Nende sümbioos on justkui hea ja kurja kokkumäng. Ent otsustav sümmeetria rikkumine toimub Holly karakteris, kuidas saab selline hästi kasvatatud ja siiras tüdruk, Kiti kehastatud sihitu õelusega kaasa minna? Jääb mulje, et hea ja kurja vahel on veel mingisugune vahepealne olek, kuhu kestahes võib ühtäkki sattuda ja see on küllaltki hirmutav.
Samavõrra kummituslikuks teevad filmi aga vahepealsed romantilised-lustlikud stseenid, kus Kit ja Holly on veel värskelt armunud ja elavad Rousseaulikult metsas vaid käepäraseid vahendid kasutades, justkui nende esivanemad. See üürike paradiisihetk pärast võõrastavat rasket kuritegu mõjub võõrastavalt ja selle ilu imetlemine tekitab vaatajas justkui süümepiinu. Õnnehetkede kiire lõpp rõhutab aga tegelaste poeesia näilisust ning annab märku, et Kiti ja Hollyl lool on lõpp ning, et nemadki peavad sisimas seda aimama.
Sümboleid on selles filmis palju ning nendega võiks selle postituse vast kahekordistadagi, ent kuna kell on juba palju, siis lemmikutena mainiks ära kaks meeldejäävamat.
Esimesena tuleb ette kohe tulekahju, mille Kit ja Holly tüdruku kodus süütavad, et oma surma lavastada. Tule raevukad leegid ning nendes hääbuvad nukud ning rabanev klaver iseloomustavad Holly puutumatuse ja puhtuse lõppu, mille asendab lõhkumine ja häving. Ühtlasi on terve see sequence suurepäraselt koordineeritud nii visuaalselt kui ka musikaalselt.
Teiseks tooks välja stseeni, kus paarike pimedas maantee ääres tantsib. Varasemalt oleme mõistnud, et Holly on Kit kurjusest lõpuks väsinud. Kit, aga oma naiivses väikses maailmas, ei ole seda veel mõistnud ning kui nad pimedas tantsivad laulu "A blossom fell" järgi, ei mõista mees, et see laul räägib hääbunud armastuses, ning mõtleb naiivselt, kuidas ta tahaks sama romantiliselt laulda osata, et oma armastust väljendada. Tähelepanuväärne on ka kogu tantsu vältel mehe tagataskus olev revolver. Kuigi väliselt võib Kit esmapilgul tunduda sarmikas ja ligitõmbav on tema petliku fasaadi taga peidus kaastundetu, külm hävitamisiha. Arvan, et just seal pimedas tantsides, nähes kui valesti Kit laulu sõnumit mõistab, saab Holly aru, et tema kaaslasel puudub igasugune empaatiavõim, ning see annabki talle viimase tõuke mehest lahti öelda.
No comments:
Post a Comment