Vaikimine. Nutt.

''Hinga!'' karjus Toomas varjude tagant. Ta sügavad kortsulised põsesarnad vajusid hetkeks pimedusse, välkudes aeg-ajalt nagu jaanimardikad suvel. Sinised vesised silmad helkisid kui kuu. Ta vaatas mind. ''Hinga'' kordas ta veel. ''Hinga nüüd, hinga!'' Mustad varjud loitsid  tuba oma aurudega. Ma ujusin öises õhus.

Ta ütles usalda mind. Usalda mind semu Ma tean ta ütles Ma tean Hinga nüüd Sa pead hingama Hinga kurat Hinga sa tõpranahk Hinga ma ütlen Sulle Nüüd ta kummardab mu kohale ja soojad pisarad katavad ta nägu kui soe vesi mis mullitab mu silmade ümber ning pilk muutub hägusemaks ja soojad vaimud katavad mu nägu kui ma hägustun saan osaks sellest veest mu ümber Ma tean Ma tean Ma tean Hinga Ta patsutab mind õlale Ma ju rääkisin nendega nad on targad inimesed kõik Hinga Usalda mind nad ütlesid et on seda üle kolmekümne korra proovinud Hinga Aga ma kardan vaata kuud kuu ütleb mulle et ma ei tohiks kuu on külm ma kardan seest on õõnes kui vaatan 
kuu
kuu
kuu

Ma ärkasin juba kell seitse hommikul, kuna päike tõusis kardinateta akna taha ning heitis oma soojad kiired mu kehale. Kuum nõretav higi kattis mu keha ning ma tõusin laisalt üles. Astusin aknani ja vaatasin välja. Hommik oli vaikne. Nägin vaid pisikesi leevikesi oma poegi toitmas ning üht üksikut noormeest, pilk tühi, trepil istumas.
Jälgisin hetkeks linde ja päikest ning tõmbasin heledad kardinad aknale ette. Et kõrvetav päike tuppa ei pääseks. Valgus sulgus. Taevas oli puhas.

Me lähme ujuma ta ütles Ujuma ta Ma tean Ma tean Ma tean Ma tean Aga kaua ma seal olen Sellega on korras nad arvutasid ja nad on proovid Kuule palju proovinud Sa pead mind usaldama Me tunneme üksteist ju kaua kas ma olen varem eksinud Ei ole Näed sa siis Ma tean Hingaaaaaaaaaaaaaaaaaaa mu Jumal Hinga Ma ei ole varem eksinud Millega ma hakkama olen saanud Andesta mulle Hinga Ma tean Siis lähme

Oli suvi. Hõõguv tulekera pleekis mu jumekal näol. Me vaatasime teineteist pikalt. Ta siirad selged silmad vaatasid mind kui taevanööbid. Mitte ükski vikerkiir  ei liikund, silmad seisid. Seisid minul. See pigistas mu käsi pehmemalt kui sõrmed.Su silmad on päiksest kollased, ta ütles. Sa oled ilus. Saara vaatas mind ja läks mu sisse. Ta koputas mu südamesõlmele ning ma harutusin kudedest lahti. Muutusin algarvudeks, jagamatuteks osadeks ning iga osa sulas tema olemuse sisse. Ta vaatas mind ja nuttis.

Ära mine Ära mine Sa ei tohi minna pigistas mu kätt soojemalt kui sõrmed sõrmed Sa ei tohi Kallis EI EI Ei Sa ei tohi Ta ei tea isegi mis EI TOHI Sa ei ÄRA miks sa ära Aga nad proovisid Nad valetasid sulle Ma nägin kuidas Joonas küüsi näris Nad kardsid tõde ma nägin Tõde

Silme ees hajuv kahvatu sein mõjus uinutavalt. Pehme kotjas kardin varjas mu sisemuse aknad. Konstantne hingamisepalve-unehälin. Ma muutun seinteks kui vaim.

Ta tuli jälle Soojad pisarad mööda väsinud põski voolamas kui rohtu kastev neste Saara nuuksuv hääl, kurbuse muusika ma katan oma kõrvad ta tuleb ma katan oma silmad ta tuleb ma sulgen oma suu ta tuleb läbi une ja hingamise vee läbi unede une lukustuste Ta tuleb seisab mu ees kui taevanööbid ja pigistab mu kätt pehmemalt kui sõrmed Ma ei härdu ma ei hinga siis vaatas mind ja nuttis Saara nuttis, nuttisnuttisnuttis kogu maailm nuttis Kogu maailm vaikis Ja vaikimine oli suurim itk, kaoseriie kogu vaikimine oli nutt.

''Hinga, miks sa ei hinga!!'' ta näos kalgendub ahastus. ''Appi!Appi!Appi!'' hinga.  Toomas nuuksub mu kohal hägusemalt kui seinad, mis tõmbavad varje. Ta rebib akendelt meeleheites heledad kardinad, varjamaks mu lõtva keha, mis muutub seinteks kui vaim. Ka Toomasest saab vaim. Aga tema ei muutu seinteks. Ta on  vaim, aga mina olen seinad, kui vaim. Ta vaikib ja nutan ma vaikin ja nutan. Ja kogu vaikimine on nutt.