Hingamisemõõt

ta karged silmad hõõgusid kui peegliteta teemandileek. ma vaatasin teda, kuid ta ei lausnud sõnagi, aina nokkis oma marraskil naha küljest tükke ning näris aeglaselt, veidi rahutult oma ülahuult. päike koltus kõrgel taevas, heites oma kulunud värvituid kiiri mu näole, mis hallatusid kui kuuplekid. ma vaatasin poissi, ta vaikis ikka veel. mis su nimi on, küsisin ta ei vastanud. mis su nimi on küsisin jälle

möödus kümme minutit,

ma tundsin kuidas päikese kulunud kiired võtsid palatis varjude kuju ning hakkasid rütmitult meie nägudel tantsima. aknaprao vahelt puhuv hele tuul kestis järel kui tantsusaade.

kas sa ei hinga enam kunagi

poiss raputas pead, ta sinistest silmadest voolas viimne värv mu näkku, jättis koopa tühjaks jäähalluseks, ütlemaks : see on hingamise ja hingamatuse vahe - hingamisemõõt.

sa ei hinga enam kunagi

ja poisi hallid koopad ütlesid ma ei hinga enam kunagi

ma tahtsin küsida 

kompida küsimusega viiskümmend korda miks miks miks miks miks

aga hallid silmad ütlesid ära küsi

sa ei taha ära küsi

ja ma ei küsinud, aina jälgisin poisi sinakashalle käsi, mis süles üksteist mudides ringi liikusid kui ta istukile tõusis ning esimest korda minu silmadesse sügavalt pilgu heitis

kõlas vaikus, seintest hoovas külmust

Mina ei teadnud kunagi, mis see on, ütles poiss. Ma ei tea vist siiamaani, aga võib-olla tean ka. See lihtsalt oli mu sees ja surus oma klaasist käed mu suule ja võttis mu südamest kinni. Mu süda muutus aknaks. Ma nägin enda sisse, mu sisse nägid teised. See jõud surus kõik nii kokku, et sellest sai avaraim võimalik ruum. Ja ma ainult vakatasin ning jälgisin. Aken on kas  vaatamiseks või lõhkumiseks.  Aga lõhkuda ma ei julgend. Nii möödus iga järgnev päev. Kiretu jälgmisega ning hirmuga enda jälgijate ees. Teiste akendesse mul pääsu ei olnud, kuna nende aknad olid koos nendega surnud või neid polnudki. Ma laskusin kui udu mööda tänavaid ja mõistasin inimesi vaadates, kas nemad teavad mis on aken. Kas nemad näevad minu aknast sisse. Aga nemad ei öelnud kunagi midagi ning seega oli neil alatine vägi minu ja mu akna üle. Lõpuks hakkasin ma kõiki kartma. Nii nägijaid kui ka pimedaid. Tänavaid, puid, tuult, õhku. Mu silmadest said sisemuse peeglid, millest minu sisse peegelduv valgus sütitas sisikonda kui leek. Ma olin võõras.  Olin miski, mis sai kõike avaramaks mittemiskiks, ja seeläbi kõige kohutavamaks miskiks.

Hääletu värin läbis mu keha

’’Härra Lucas, te olete ikka veel siin!’’ hüüdis õde imestunult palatisse sisenedes.

Mina vaatasin palatis tantsivaid varje

’’Härra Lucas,’’ nõudis õde heledal häälel tähelepanu.

’’Jah, mis?’’ vastasin ma

’’Kas kõik on korras?’’

Ma vaatasin mittekunagihingavat poissi. Ta lehvitas mulle oma külmade, siniste kätega

’’Mida te siin nii kaua jälgite?’’ päris õde uudishimulikult

Ta lehvitas mulle oma siniste külmade kätega.

’’Mis siin on, härra? Kas midagi on valesti?’’

Ja poisi hallid koopad ütlesid ma ei hinga  enam kunagi

Saamata vastust möödus õde must vaikselt ning astus kärmelt tühja voodini, ta silus linu ning pakkis kortsus tekki korralikult kokku, ise minuga samal ajal uuesti juttu alustades

’’ Üks noor poiss suri siin äsja. Ma olen siin  küll kaua  töötanud, aga ikkagi on alati väga kahju, kui nii juhtub. Eriti noortega. Sellistel puhkudel valdab mind alati tunne nagu töötaksin ma haiglas esimest korda. ’’

Õde korratas ikka veel voodit.

Poisi hallid silmad tungisid mu sisse ning rääkisid akendest ja klaasist

’’Noor poiss?`’ küsisin ma eneselegi ootamatult.

’’Jah, väga veider. Keegi ei tea mis temaga  juhtus. Ma mäletan ainult, kui ta sisse toodi, ma olin siis valves, ta oli valge nagu  lumi ning arstid askeldasid närviliselt tema kohal. Kõik paistsid kuidagi ärritatud ja nõutud. Meil, õdede seas, räägiti isegi, et patsient oli juba sisse tulles surnud. Olgu, kuidas on, aga diagnoosi ei osanud keegi panna.’’

Ma peaaegu  et ei kuulanudki õde. Vaatasin ainult, kuidas poissi oma marraskil käsi varre küljest tükke nokkis ja kui ta neid sõrmedega kätte ei saand siis hammastega katki närida proovis see oli võigas vaatepilt justkui mingisugune enesehävitusprotsess kuid tema tühjadest silmadest peegeldus leebumus ja rahu

’’Härra Lucas,’’ pöördus õde jälle minu poole, ’’ kui tohib küsida, mis te siin üldse nii kaua tegite, ma nägin teid juba kakskümmend minutit tagasi siia palatisse sisenemas, ja eeldasin siis, et ehk on siin keegi sees. Valvelauas öeldi mulle aga, et surnud poiss viidi umbes tund aega tagasi ära. Ja teie olite kogu selle aja siin..’’

 Poisi hallid koopad ütlesid ma ei hinga enam kunagi

’’Ma vajusin lihtsalt mõtesse,’’ laususin ma vastuseks ning lahkusin hääletute sammude saatel palatist.