lühimoderneepose ''Kolmnurk'' algus.

Mitu kuusnurkset pärslast istusid koltunud pingil ja loopisid Lippude väljakul ringi tippivaid tuvisid kividega.
     Mida kuradit me teeme? ütles Murgkam ja loopis edasi.
-     Kas me tõesti loobime midagi või on see kvantmehaanilisest füüsikast tingitud teoreetiline paralleelreaalsus?
Ma vihkan seda maja, mis terendas mus ülemaailmas rõduperpsektiivis, ja ma tahaks osata joonistada mõningaid jooni üksteise otsa, sest kirjutades tuleb mulle alati meelde, see kui-eilne öö, kui mu tädi, mu sädeleva Narazenca Lethizia röövisid auguliste maskidega uruki hõimlased, ja nad viisid kaasa pärlvaasid, kuldsed ateena trofeed ja need teeserviisid, mille me ostsime Tiibeti turult, kui meil oli nii külm, et meie kaeladele kasvasid seened, ja nii soe, et me süda hakkas soojusest keema. Ma ei taha endas meenutada nende unenägude varje, sest ma olen ratsionalist ja rohkem füüsik, rohkem praktik ja ma kardan enda sisse punguvaid pärmseeni, kui ma tulistan enda sambakujusid, oleks ma vaba, oleks ma enda sisse sopistunud membraan, ma harutan oma koed lahti, ja sellepärast ma ei taha loobuda endast, sest kes harutaks mind, kui ma ise seda ei tee, ma õnnetu kurbuse vikerkaar.
-     Kurat, ütles Murgkam, that’s some crazy shit mate.
Ja üldsegi, mis siis, kui me oleme surelikud või füüsikud, pealegi ratsionalistid on rikkad.

-     Põlguse, rannal rääkiv metabolismijoonu, haha, ole vait, ei ma ei ole purjus, lälises Sigmund, ei ma ei ole ka kass, ma olen inimloom, see õnnetu raidkuju kelle olemuse määrab Jumal, ta on olemas.. ja kui Te mind ei usu, ma toon ta taevast maale ja näitan teda ise, lasen tal kummardada ja käsin teil põlvitada, sest te seisate Taevaste Isanda, Kõige Vägevama ees, ja ta ütleb familiaarselt tere, nagu oleks ta tühine inimloom, ise oma hiilguse peal trampides, selle üle naerdes, sest Ta teab, et vabadus seisneb lihtsuses. Ja loobumises.

Põmm-põmm-tsiuh-atsõhh. Äike ragises taevas kui pistoda maakera südamesse. Kõik tahtsid magada,eriti Sigmund, kelle alkoholipaksu maksa oli sopistunud lihaskangus. Tal oli nii suur janu, et poolunne vajudes nägi ta ähmaselt, kuidas keegi tundmatu nägus tõstab nahklähkri ta kõri kohale ja kallab niisutavat märjukest sealt alla. Ning kuidas ta kurgukeeled siis vabanevad, et uut kosutust nõuda. Nii lõputult, tsükliliselt, talumatult, igavesti.

Sigmund ägises ja öökis suust vahtu. Pärslased sattusid paanikasse, nad otsisid kõikjalt ravivat eebiaõit, mis nende vanemate pärimuste kohaselt pidi Sigmundi päästma. Kõik väljad aga vakatasid tühjusest. Paanika valdas pärslaste meeli, kas tõesti peab nende sõber surema.. ei, saatuse keerdkäikudele nad ei alistu.

Ma toon selle õie, kas või maailma lõpust, sõnas Murgkam Sigmundit vaadates, tõstes seejärjel sihikindlalt pea, et endit silmitsevatele kaaslastele oma otsustavusest märku anda.

-     Aga ehk on see saatus, mis..

Saatus pole olemas, naeris Murgkam. On vaid järgnevate võimaluste rajad. Ainult tõenäosused, mida me suuname ja oma pidevas elus korrastame. Ma tõesti lähen ja toon ta elule, maksku, mis maksab. Nii, et te saaksite mu üle lõpuks uhkustki tunda, olles õnnnelik, et Teil on niivõrd vapper ja alistumatu sõber.

Uhkus.. , vangutas rauk pead, ja kas oled üldse unustanud, kus sa oled. Eebiaõied asuvad kauges kõrbes, talumatute liivade tühermaadel, talumatus üksilduses, laiahaardelises ohtlikkuses. Aga sina oled praegu siin tavalisel tänaval, suvalisel pingil, raiskamas aega ainult selleks, et mitte tunda m i d a g i. Siis nii ülistad sa oma vaprust, siis selleks pead sa meelekindlust. O tempora, o mores.

Argusest algavadki maailma probleemid, teatas Murgkam, keerates koketselt selja, et seejärel sirge seljaga minema astuda. Ent ta käitumises oli näha teatavat kujundlikkust, hoiakus veidikene argust. Murgkam oli veel noor ja kogenematu, ta peitis kõik oma lootused ratsionalismi taha, kõik hirmud fiktiivse julguse varju.

Otsus aga oli tehtud, aeg on vaid ühesuunaline.



2.     Peatükk.

Päike sillerdas sulavsoojal asfaltteel, luues oaase, kui Murgkam teele asus. Ta kott oli raske, kuid mehel oli jõudu palju ning samm kerge. Korterelamud,poed, hotellid, kohvikud möödusid tast kui linnutiivul ning ei läinud palju aega, kui Murgkam juba linnapiiril seisis. Ta seisatas hetkeks, hingas sügavalt välja ja tundis elust rõõmu. Sügavpuhas maaõhk täitis ta kopsud ja Murgkam oli täis jõudu. Aeg edasi sammuda. Mees aina kõndis ja kõndis, teadmata, kuhu ta suundub, ja mida see üleüldse lugeski. Vaprad rändurid ei mõtiskle sihtkoha üle. Ta võttis taskust lihava suitsuvorsti ja hammustas seda isukalt. Tema elul, erinevalt teistest närustest endistest saatusekaaslastest, on nüüd mõte.

Ei möödunud kaua, kui Murgkam avastas enda lihava kogu metsas luusimas. Ümberringi oli kõik helge ning elav. Rohurinne virvendas tärkavatest kellukestest, sirguvatest sõstardest, rohevatest ristikutest. Viidikad, pääsukesed, pöialpoisid lõõritasid kõlavalt puudelatvades. Kõik, mis tärkas, elas, kõik, mis ei eland, tärkas. Murgkam, olles sellest kaunidusest võlutud, kükitas maha ja hakkas punetavaid marju noppima, ta kahmas ühe teise järel, toppides vastkorjatud saagi koheselt suhu. Nii ahnitsedes unustas ta lõpuks enda ning pidi äkitselt tunnistama, et on sügavale salusse eksinud.

Ah, mis siis, arvas Murgkam paanikat tundmata, olles nutikas, pääsen ma siit kergesti välja. Ta sammus reipal sammul edasi, veendunud, et iga järgmise kase taga võib juba paista maantee, mida mööda edasi rännata. Tegelikkuses liikus Murgkam aga järjest sügavamasse padrikusse.

Mets hämardus üha enam ja enam.
Ei, vast siiski sinnapoole tuleb minna, ütles ta enesele ja keeras otsa ringi, kuid ka seal suunas muutus ümbrus pimedamaks.
Appikene, mis ma nüüd teen. Ma olen ju täiesti kadunud. Miks pidin ma üldse siia tulema?! Oleks ma lihtsalt linna jäänud, väikse õlle teinud ja hotelli pead puhkama läinud, mõtles ta ja hakkas meeletuna ringi jooksma, lootes, et kuskil lähedal on väljapääs. Kobas igat puud, justkui oleksid need uksed, kust läbi astudes saaks tagasi valguse kätte. Õhk saab otsa. Ma ei suuda hingata. Appi! Palun keegi, aidake mind! Ma ei põgene enam, ma vannun. Plauh, ja Murgkam kukkus selili maha, haav peas veritsemas.
Kõik on nii paha, mul hakkas pime...
Murgkam.