Hispaanlane

Joachim sööb kolme laua taga burgerit. Üks mees jälgib teda pingsalt. Võõral on peas kollane lips ning ta hüaliinsed silmad pööritavad perioodiliselt siia-sinna. Aeg sõidab mööda kellaseiereid tsüklis nagu sumerite leiutatud ratas. Joachim vaatab mööda baari ringi, ükski hunt ei malda tema peale haukuda. Akna taga sajab lumi, muusika voolab umbes sama kiiresti. Võõras jälgib jälle ja ta silmad pumbatakse õhku täis justkui jalgratta kummid, sumerite ratta mõjud.

Ma kirjutasin numbritest luuletuse, ütles Joachim, See kõlab nii.

1-4-7-5
1-2-5-2-7-2-5
6-2-5-7-2-5
1-4-7-5

Kas pole tegu mitte meistriteosega?

Sein ei vastanud talle midagi. '' Ma eelistan pigem Kong Fuzi õpetust.. on vähe kindlam. Pealegi, mis te arvate, kas perspektiivitus ei seisne vaimusünnituse puudumises?'' vaikus '' Töö ja lapsed, rahulik kodanlaseelu.'' Mis te arvate, härra Joachim. Võõras tõusis püsti ja astus kolm sammu Joachimi poole. Ta kergitas oma heledat kaabut ning kollane lips hõljus seetõttu kujuteldavas tuules. ''Me elame, et surra,'' lausus Võõras möödaminnes. ''Oota..'' hüüdis Joachim.
''Ütle mulle, kuidas olla vaba.''
Võõras raputas pead ja asus minekule, Joachim sikutas teda käisest. ''Või elame, et surra, see on huvitav idee..''
''Aga see on ju Teie oma?!?''

''Oled sa kunagi mõelnud?'' küsis baarmen. ''Et ruumihetked on justkui vahelduvate jadade liikmed..'' ta jäi hetkeks vait ja piidles silmadega Captain Morgani pudelit eemal riiuli ''ma mõtlen, nad liiguvad nimetus vaakumis kui mõjukvandid segunedes ajaportsudega, mis lisavad omakorda paar kraadi muutlikkust, kuna nemadki pole konstantsed. Mis maailma jäikusest me nii räägime? ''
''Ent Kristuse jäikus? Kuidas Te siis Kristuse fenomeni seletate?''
Joachim hakkas kõva häälega naerma. 
''Milline lapsik idee.. Kristuse jäikus?''
Kõrvaltlauast tõstsid kolm juristi pea ja hakkasid omakorda naerma.

Joachim tõmbas aknataga olevat võõrast käisest ja nad astusid õue. Lumi oli sadamise lõpetanud.
''Millist relevantsi te kardate rohkem? Surma või elu oma?''
Joachim vakatas ja surus käed sügavale tasku.
Võõras kordas oma küsimust.
Joachim tõmbas ninaga värsket õhku, ta sõõrmed küllastusid õhuniiskusest.
''Enim kardan tühjust, mis ei aja mind taga.''
''Ma pean selle üle veidi mõtlema.''
''Jah, '' vastas Joachim ja surus käed nii sügavale tasku, et need seal magnetilise jäikuse antimaailmaga kohtusid.