seal kõrgel

iidse ärklipääl

ta minevikku välja tõmbab

ja märkamatult äkki nõnda

Üksainus hetk vaid pihku jääb

pelk kujutis

ja ihu läikiv hõbe

kui külma käes on

peenral koolnud lilled

ning järve päält on vargsi mõned

tähed õite tungind hinge