Tema silmade läbipaistev kuna, tema kahvatult läikiv nahk ning meeletud juuksed meenutasid mingisugust keelatud valgust. Kujutasin alati ette, et ta on mägedest röövitud, sealt jõuga ära viidud, kui jälgisin ta silmades aastaaegade lõputut vaheldumist, tormide ja valguse, sõja ja rahu pöörast vastuolu. Inimestega rääkides muutus ta alatasa reipast morniks, siis mõtlikuks v koguni melanhoonseks ja kuigi teda peeti üldiselt äärmiselt seltskondlikuks kujutasin tihti ette kuidas ta röökava naeru saatel tasapisi lendu tõuseb ja teistele nähtamatult minema hõljub.
Mõtlesin, et vahest tas kasvab mingisugune meeletu taim, mis oma januste võrsete ja lehtede ja õitega kogu valguse endasse imeb. Vahest ta oligi nõnda endasse kasvanud, et igasugune jäädvustus osutus võimatuks - filmilindil nägi ta tihti välja kui lõtv keha - kui valesse muuseumisse sattunud eksponaat
Tegelikult selles vist seisnebki traagika - arhetüüpide lunastus on nende universaalses ja kuigi tõejanune vaatleja topiste tagagi kuigi kaua aega ei veeda, peab ta neist ikkagi lugu, võõrkehade puhul aga aetakse austus tihti segamini hirmuga pimeduse ja piirjoonte ees.
Sellele mõtlemine tekitab mus üheaegselt ettevaatlikkust,alalhoidlikkust jarahuldusr ning ma pole kindel kas see on tingitud inimhinge ulatusest või seda ümbritseva maailma haprusest või hoopis uljast himust mis tuleneb mingisugusest võõrast keelatud vaatemängu tundest, saladussepühendumisest.
Meenutan kõhedusega tema järsku läbitungivaks muutunud pilku ja otsustavaks muutunud hääletooni, justkui vaataks ta mind altkulmu üle ninale langenud olematute prillide. Justkui mind noomides:
"Näen unes, et olen lõpmatu suures akvaariumi ees. Teisel pool klaasseina on kõikides suurustes ja värvustes kalu, kaheksajalg, haisid. Nad ujuvad sundimatult, vabalt, ja aeg-ajalt heidavad mulle teadlikult ükskõiksed pilke. Nende pilkude sünkroonsus on veidi liiga täpne, veidi liiga juhuslik et olla kuskil koordineeritud. Selle juhuslikkuse täpsus hirmutab mind ja otsin toetust, ent olen enda ümbert kaotanud kõik - inimesed, seinad, esemed. Sel hetkel kahtlen, kumb meist tegelikult kumba vaatab. Kumb ujub akvaariumis ja kumb ujub lõpmatuseni. Mõistan, et sel pole vahet ning seejärel ärkan kohe mingisugusesse rõhuvasse rahutusse. Mõistan et vajan kohe tassi kohvi ja pean unenäo unustama. Taevast kallab lõputult vihma
No comments:
Post a Comment