kolm a-d.

 ma olen ääremärkustes tuhastund mees

kes alati kirjutab liiga hilja

liiga pikalt

ja liiga vähe

ma häbenen tähenduste mõttetut hajuvust

nende emanatsiooni 

mis iseendas välistab vormiliseolemise

naerdes endaüle

ja omaenda vormidele

püstitan agaralt lisandeid

lõppeks on ju vähe kujundeid

mis ei puhastuks 

end süttest valges külmas tuules

ja on lõppematult olendid

ihus kihkav iha kuule

võin suudelda sind suule

mõtlemata, anonüümselt

hallis kuues

olemata

tegelt eemal

nõnda toimib minu luule

lummalõpmeid reedab

lõppeks pole tarvis teada

või siis mul ei ole

kujundlikult kohe tõde

vaja kokku seada 

tuppa tulles kõle

lävel korraks kinni peatab

kahetsust ent alles pole

kolmekümne reaga