Eksinute tants.

Kinnine maailm

Terve öö istus Isaac oma nahksel istmel ja nokkis selle küljest narmaid. Tasane pimedus kattis varjuna laiali valgudes kogu vaguni ning tundus, justkui terve rongi täis inimesi oleks uinunud. Ei ühtki heli. Isaac vaatas murelikult ringi. Teda valdas tungiv soov aknast välja vaadata. Kihk näha seilavaid pilvi ja mööduvaid rohumaid helkimas vasttärkanud lillede helendusest. Ta tahtis endasse hingata heinamaade pimeduslikku värskust ja mõelda saladuslike tammede pimedusse vajunud iidsetest tüvedest. Isaac kompis uuesti enda kõrvalolevat seina. Aknad olid jätkuvalt kinni müüritud. Isaacut valdas kohutav äng, ta oli justkui tühine inimloom pakitud veninud näota kuupi.  Hirm tõusis ta südamest peenikese kapillaarse joana mööda veene üles, jõudes näoni ning kattes selle niiskusetu higiga. Isaac tundis, kuidas ta nägu muutub külmaks ning kuidas ta silmamunad ahenevad, kuni silmakoopasse ei jää muud kui tühine valge. Käed kleepusid vaikides üksteise külge, ta kopsud lakkasid hingamast ja selle asemel hingas õhk teda ennast. Ustelt kadusid uksed ja kogu rong muutus veninud kuubiks.

Ooo

’’Kes sa oled’’ küsis Isaac Võõralt.

See vaatas talle mõistmatult otsa ja vaikis.

’’Kes sa oled’’

’’Postiljon’’

’’Kuidas sa siia said?’’

Võõras vaatas talle otsa ja vangutas rahulolematult pead. Ta juustes helkisid minimalistlikud taevatähed ja ta hõbedased tiivad olid lendamisest kattunud kergete niiskuskristallidega. Õrn valendus muutis selle saladusliku postiljoni kauniks ja puutumatuks.

’’Aga kuidas sa said siis?’’

Postiljon vangutas uuesti pead ja tahtis lahkuda, siis aga mõtles ümber ja pöördus näoga uuesti Isaacu poole.

’’Ma otsin Ra-d,’’ tähendas ta.

’’Kuidas, kas sa leiad ta?’’

’’Ma käin mööda metsade radu ja haljendavaid nurmi, ma lendan läbi öö ja bussipetroonide kui need vilguvad nagu kuradid, ma õgin raamatukoguraamatuid ja keldriseeni. Ma söön hallust, virkust ja sõjarelvi. Ma teen nii nagu Ra mind käsib.. nii nagu Ra mind käsib, oma olemuslikkuses mulle ühtki käsku andmata, sest ilma ütlematagi on need selged. Ta kutsub mind, tõmbab mind ligi oma kuldse võtmega.’’

Postiljoni kristlallkülluslikud tiivad helkisid pimedas ja lehvisid üles-alla nagu paar graatsilisi luiki.

’’Kas sa võtad mu kaasa?’’ küsis Isaac poolnukralt.

’’Ei,’’ vastas graatsiline postiljon ja sulas valgetesse seintesse.

Ahanev maailm

Joosef uuris himukalt ümrbust. Ta seisis keset ahanevat koridori, mille külgedel võis perioodiliselt näha aina väiksemaid uksi. Ta sammud kõlasid kandilistel munakividel, kui mees koridoris aina edasi liikus. Iga paarikümne sammu tagant võis näha uut versiooni naeratavast Mona Lisast, kes oli surnud. Kõik maalid olid surnud. Joosef vaatas neid ja Mona Lisa naeratus võttis kinnastatud käega ta silmadest kinni ja pööras need enda poole. Igakord, kui selline asi juhtus, jäi Joosef seisma, nautis oma pupilli keerlemist ja sammus siis edasi, ise mõistmata, miks pöörlev silm talle nii palju mõnu pakkus. Mida rohkem Joosef sellele mõtles, seda hägusemaks muutus mõiste mõnust ja õnnest.

Järsku seisis ta ees üks eriline uks.  Koltunud puidulaastud ripnesid sealt hooletult välja ning peenikesest pilust, mis ukse sisse oli tekkinud, võis näha toast paistvat valget helendust. Joosef vaatas läbi pilu ja nägi ainult valget. Kõik oli valge nagu piim. Ta raputas pead ja ohkas.. kõik oli  piim.

Või lumi, mõtles Joosef. Määratu himu tungis ta kahvatusse kehasse. Mehe karvad tõusid sellest ootamatust rünnakust turri.

’’Mis on, mis on, mis on?’’ küsis Joosef.

Ja uks viipas talle  nagu sõber.

’’Mis on, mis on, mis on?’’küsis Joosef.

Ja uks ütles talle tee mind lahti.

Joosef tegi ukse lahti ja astus tuppa.

Ruum oli määratu lai. Joosef pidi oma silmi viis korda üle toa laskma käia, et sealt üldse midagi märgata. Lõpuks aga nägi ta keset ruumi väikest rohelist lauda ja selle taga istumas üht  veidrat noormeest.

Ta astus ligemale ja vaatas noormehele otsa. See, aga ei pannud teda tähelegi vaid kirjutas alatasa oma hapra sulega midagi valgele paberile, mis oma pikkusest oli laua all rulli keerdunud ning näis seetõttu igavikuline. Kõige kummalisem aga kogu sündmustekäigu juures oli see, et iga sõna, mis tundmatu paberile kandis kustus otsekohe.

Joosef vaatas hämmeldusega seda võõrast ning tahtis teda kõnetada, ent ei suutnud. Tema sisyphoslik lumm haaras mehe endasse, ning kleepis suu justkui teibiga kinni.

’’Mis kell on?’’ küsis Joosef kõvahäälselt endamisi.

Ent sisimas ta teadis, et kell seisab.

Lõppude lõpuks, mis oli üldse kell? Olles veel täpsem, mis on aeg? Vaid jätkuva tegevuse summa. Liikumine progressi või regressi poole, ei midagi enamat. Kas on üldse põhjust rääkida ajast, kui ruumis mitte midagi ei muutu. Too noormees küll kirjutas, ent miski temas ei muutunud. Ei ilmnenud temas ühtki väsimusemärki, ei ohanud ta tüdinult oma paberi taga sulge liigutades. Kindlasti ei lõppe ka tint ta sulelt iialgi,oli Joosef veendunud.  Kas siis sellisel juhul on üldse ajal väärtus? Ehk on aega vaja ainult muutuste kirjeldamiseks. Seal toas ei näinud aga midagi muutuvat.

Muidugi, välja arvatud Joosef. Tema oli ainuke muutus selles kontsantse pseudoaja jadas.

See filosoofiline tõdemus sünnitas Joosefis kurja tuttavlikkust. Igimuutumatu absurd tõstis oma tundetu koonu ja nuhkis sellega möda Joosefi tuiklevaid sooni. Tugev värahtus läbis mehe pingul keha nagu elektrilaeng. Ta lihased tõmbusid hetkeks kokku, seejärel rahustuses lõtvudes nagu veeldunud marmelaad. ’’Ma olen võõrkeha,’’ mõistis Joosef äkki. ’’Nii ongi, ma olen tundmatu antiaines selles muutumatuse segadikkus. Nagu abitu kärbes, kes ämblikuvõrgus hukkuma peab.’’

Ent rohelise lauaga ruum ning veider noormees  ei tahtnud segaduses rändurit enda ämblikkuvõrku. Joosefist hõnguv võõrastus tungis ruumi, häirides kogu varemeksisteerinud igavikulist protsessi : ühtäkki hakkasid paberile ilmuma reaalsed sõnad, mis enam ei kustunud, mehe käes näisid olevat kirjutamisest väsinud ning tõmbusid valulisusest veidikene punakaks ja kortsu., sule värvgi muutus kirjutamise edenedes aina heledamaks.

Ning lõpuks see juhtus : kirjutaja sulg enam paberile jälge ei jätnud. Võõras vaatas kohmetult ringi, otsides segaduses tindipotti, kuhu sulg pista, et kirjutamist jätkata. Tindipotti polnud aga ei laual ega ka mujal ruumis.  Võõras võpatas kergest ehamtusest ning maigutas suud nagu tahaks midagi öelda.

Määratu õud täitis tema elutuid silmi. Ta oli murtud koos konstantsuse tasakaalu häirimisega.

Mõistnud, et tema ainuke võimalus eksistentsiks on lõputult mõttetu töö, adus kirjutaja, et koos töö kadumisega, on temagi hukule määratud. Ta siples rahutult oma väiksel seljatoaga kasepuust toolil nagu oleks ta selle külge kleebitud. Väiksed vabisevad punakad sõrmed haarasid peast ja krabasid raevukalt ruugeid juukseid. Soolased pisarad katsid järgemööda mehe moonutatud nägu, samal ajal, kui too abitus segaduses nuuksus.

Järsku märkas Joosef aga midagi veelgi õudustäratavamat, avarat ruumi ümbritsevad seinad alustasid hääletut kokkutõmbumist.  Vaatepilt, mis nüüd mehele avanes, oli erakordne – seinad, mitte lihtsalt ei vajunud lössi, ega tõmbunud kortsu, nad jäid muutumatult sirgeks, vähenedes ainult mõõtmetelt. Justkui keegi oleks maja tikukarbi suuruseks pigistanud, ilma et selle mõõtmed muutuksid. Joosef tundis, kuidas lagi talle aina läheneb, oma kuuma õhuga mehe kukalt rõhudes. Aina kitsamad seinad aga levitasid ruumis roiskuva õhu lõhna ning tundus, justkui hapnik oleks kortsu vajutatud. Joosef tajus, kuidas ta hingas lopergusi ning ebakorrapäraseid molekule, mis tedagi ei tunnistanud.

’’Nüüd on lõpp!’’ lausus kirjutaja huuli liigutamata, murdmaks end viimaks oma konstantsetest ahelatest vabaks. Selsamal hetkel vajus katus plärtsi sisse justkui raskusjõud oleks miljon korda tugevnenud ning ruum muutus mahlaseks klombiks.

’’Nüüd on tõesti lõpp,’’ tõdes Joosef.

Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa

Parinka hoov

Jõudnud sihtpunkti, hüppas Isaac otsustavalt rongilt maha ning hingas kergendatult. Lõpuks ometi oli tal jälle võimalus viibida õhu käes, vabaduses. Viimaks oli Isaac vabanenud rongi külmast ning jäigast üksiolemise haardest. Ta  vaatas õhus aeglaselt seilavaid pilvi ning mõtles kodule. Kui kaugele oli ta kõik  oma turvalisuses jätnud, rännanud teadmatuses kuskile nimetusse paika, eesmärgiks vaid vabadus. Kuid jätkem see, arutles Isaac, mu siht peab osutuma õigeks. Neist sõnadest kiirguv elujõud sätendas mehe nahal ning Isaacu näole ilmus rahulolev naeratus. Olukorraga viimaks leppinud, tõmbas Isaac seljakotti reipalt õlgadele ning sammus ümisedes edasi.

Ilm oli ilus ning suvine. Päikse kuldkollased kiired langesid selgelt helkivaile tiikidele, külluslikult pruuni puiduga tammed kohisesid elavate aleedena mõnusalt kõrvus. Tärkavad õied tõstsid mullast oma unised pead, sirgudes graatsilisteks kaunitarideks. Isaac tõmbas endasse mõnuledes õhku ning kümbles miljöös. Kogu ümbrus näis mehel kui piirideta tervik, kaotades Isaacus igasuguse orientatsiooni ruumis.  Selline unelus kestis mehes kaua, ning eneselegi ootamatult nägi ta ennast seismas kuskil taraga piiratud õus, millesse ta märkamatult sisse oli astunud.

Taibanud oma viibimist kellegi võõra territooriumil, tahtis Isaac kohe lahkuda, ent mingi tundmatu jõud naelutas Isaacu kui juurtega maasse ning suurimgi meelekindlus poleks suutnud teda kohalt liigutada. Hämmastudes oma seisukorra paratamatusest, vaatas Isaac abitult ringi, püüdes vähemalt mõista, kuhu ta sattunud on. Jõllitanud kaua oma selja taga asetsenud kivist karu monumenti, pööras ta ehmanutult pea, tajudes kellegi kuuma hingeõhku oma näole langevat.

Isaacu ees seisis umbes pikk küürakas rauk. Ta hallides juustes oli pisut oranžikat tooni, justkui oleksid need roiskuma läinud. Veetud pruunid silmad rändasid ta silmakoobastes midagi kindlat tabamata ringi. Rauga õlgu kattis pikk nööpideta mantel, ilmselt olid nööbid ära kukkunud, ning jalas olid tal lohvakad puuvillased püksid.  Vanamees pööritas aeglaselt oma liikuvat pead nagu kaelalülideta kloun.  Isaac vaatas seda protsessi hämmeldunult, oodates, et rauk midagi ütleks. Kas või pahandaks teda, et ta võõras kohas viibib, või ajaks ta ähvarduste saatel minema.

Ent vanamees pööritas endiselt oma aeglaselt liikuvat pead ning tema pruunid silmad jätkasid oma tantsu.

Möödus minuteid.

Vaikus kuhjus justkui liivaluide kahe mehe vahele. Isaac neelatas ja jälgis pingsalt vanameest.

’’Tere,’’ ütles ta viimaks, olgugi et see Isaacu jaoks äärmiselt tobedana välja kukkus.

Rauga nägu kättis viivuks imestusevari, mis aga ka kohe kadus. Ta vajus hetkeks mõttesse ning avas siis oma kitsa kuivanud suu.

’’See on Parinka hoov,’’ vastas ta tundetult.

’’Ma ei mõista teid päris hästi, lugupeetud härra.. misasi?’’

Isaac otsustas, et viibides kellegi võõra alal on tarvilik säilitada maksimaalne viisakus.

’’Parinka hoov, see on Parinka hoov.’’

’’Härra, kui nüüd päris aus olla, siis ma ei saa Teist siiani aru. Ma lihtsalt tahtsin vabandada, et ma niimoodi siia...’’

Rauaga kõrval seisis äkki pikk lihav koeramürask. Vanemees peksis teda mitu korda tugevalt vastu koonu, ent jõuline hurt ei teinud sellest väljagi. Näis, nagu oleks koer täiesti tundetu koonuga sündinud.

Isaac tundis, kuidas iga ta sõna aina mõttetumaks muutus. Tühjusest ilmunud koer ajas mehele hirmu nahka ning kõige rohkem soovis ta aiast põgeneda, ent hoovist virgus aina uusi anonüümseid juuri, mis teda rohuga sidusid.

’’Ma arvan, härra, et ma asun nüüd liikuma. Vabandust, et teile tüli valmistasin,’’ sõnas Isaac lühidalt, lootes, et see avaldus talle lahkumiseks jõudu annab.

’’See on Parinka hoov,’’ lausus koer inimkeeli.

Isaac tundis kuidas ta pea hakkas negatiivselt pöörlema. Igasugused väiksed kuradid leidsid ta suletud hinge tee ning laulsid reipalt Parinka hoovist.

Isaac sulges silmad ja uinus.

Kui ta ärkas oli hoov kivist karukujusid täis. Hoovist välja polnud enam võimalik näha.

’’Parinka hoov, see on Parinka hoov,’’ lausus tundetu koonuga jõuline hurt inimkeeli.